Vanaemad ja vanaisad on vanad. Mõned emad-isad on ka vanad. Aga millal nad vanaks saavad? Kas inimene on vana siis, kui tal on lapselapsed? Kas naine on vana siis, kui ta käsi kreemitades märkab, et ta käed on samasugused nagu ta lapsepõlvest oma ema käsi mäletab?

Täna Selveris üks meesterahvas köhatas minust möödudes ja ma tabasin end mõttelt – kui kodumaine, õllehais käib üle pea juba pidustuste eelsel lõunal. Mind enam ei üllata mingid asjad, mis vanasti imestama panid. Et osa inimesi on alkoholilõhnadega juba hommikul, et kõige kindlamad asjad saavad otsa, et kõige suuremana tunduvad asjad osutuvad tibatillukesteks, et mingitele küsimustele ei tule vastuseid. Et suurema ostuhulluse ajal ei saa maksta pangakaardiga.

Vist esimest korda elus tulin solaariumikeskusest välja nii, et ei olnud ennast ära põletanud. Nagu oleks ettevaatlikuks saanud üleöö.

Jalutasin koju ja õhtuks, milleks teised inimesed õlut ja liha kokku ostsid, et grillid tossama panna, tegin mina plaani kirjatööd teha. Ja mis kõige hullem, avastasin, et kodulinna kõige ilusamad musklid on minust neli aastat nooremal kutil.

Kõik märgid viitavad ühele – olen nüüd vana. Kakskümmend üks päeva kahekümne kuuenda sünnipäevani.