Mõnikord piisab imeväikestest asjadest, et olla õnnelik ja rahul. See ei ole muidugi uudis. Lihtsalt, lihtsam on alati vinguda ja viriseda. Eriti, naisena, see tuleb loomulikumalt. Kuni hetkeni, mil ei oskagi enam millegi üle rõõmu tunda – kõike on kas liiga vähe või liiga palju ja lõpuks oled sama närb kui Liis Lassi juukseotsad, mida isegi kuumakääri lõikus päästa ei suuda.

Ei teagi, kas jumalad on mulle viimaks halastanud või on aknast sisse voolav kevadõhk pea selgeks teinud. Nii, keset võibolla kõige raskemat aega üldse, olen igatahes kuskilt seest õnne üles leidnud. Võimalik, et see sulas välja viimase kaotatud kiloga või et jõin selle uute apelsinimaitseliste lemmikvitamiinidega sisse – kuskilt see igatahes tuli.

Võibolla peitubki õnn selles, kui peale mõningaid vintsutusi oskad vaadata olemasolevale läbi kevadise päiksesära. Kui avastad peale pikka kodurežiimi, et ei olnudki niivõrd haige, kuivõrd põlesid läbi ja nüüd, viimaks, tahad jälle hommikul ärgata, trennikoti kokku pakkida, tööle minna, elada. Ja ega aeg on halastamatu – kunagi ei oota ta sind järgi, kui oled väsinud, peale puhkamist tuleb endal joosta. Ühtäkki on aga jälle jõudu, et kasvõi mööda kihutada.

Siin ma siis nüüd olen, keset halbade uudiste ja ebameeldivuste tulva, rahulolev, naeratus näol. Ei ole olemas paremat aega hetkest, mil lõpuks õpitakse elama tänases päevas. Ja täna oli väga hea päev. Täis häid üllatusi veel hilistel õhtutundidel ja suurepäraseid homse varna lükatud kohtumisi. Selline peabki elu olema – tasakaalus. Üks inimene kaob kättesaamatutesse kaugustesse ja istutab pea muremõtteid täis, teine ilmub sealt ootamatult, tuues kaasa rohkem heameelt kui oodata oskaks. Ja mis siis, et me ei oska igatseda õigeid asju, peamine on nende õigete üle rõõmu tunda, kui need juhtuvad!

Elagu, otselennud ja mittejuhuslikud juhtumised!