Riik saab vanemaks ja ei pääse sellest selle osadki. Nii tuleb endale aru anda, et iga aastaga on järjest raskem saada suveks saledaks ja kahekümneaastane välja näha. Otsustasin siis koostöös oma nõrga südamega, et suveks saadakse saledaks mandlioperatsiooniga.

Eile hommikul ärkasin sajandi joogijanuga. Ööselgi olin mitu raksu joomas käinud. See on ikka hämming, mida inimene mõttejõuga suudab – hakkasin janusse peaaegu lämbuma, sest enne üldnarkoosi süüa-juua ei tohi. Mul juba õhtul algas paanika, et hommikul raudselt näljast silme eest must ja raske tõusta ja ei püsi meeles, et juua ei tohtinud ja kui haiglasse jõuan, siis öeldakse, et vot nii, palju õnne, võitsite kohaliku tuimestuse.

Hästi palju räägitakse et kohaliku tuimestusega on taastumine lihtsam ja kiirem. Ja et kõik on ju tuim ja mis jutt see on, et sa tahad üldnarkoosi. Minule juba esimesel ülevaatusel öeldi, et sinule teeme üldnarkoosi. Selgus ka põhjus – okserefleks. Tuimestusega ei tunne küll valu, aga okserefleks säilib ja kuna minu oma on eriti kõrgelt arenenud, siis mulle ei oleks lihtsalt võimalik kohaliku tuimestusega läheneda.

Esimene hirm oli narkoosihirm. Mis siis saab, kui esineb mingi anomaalia ja ma lihtsalt ei jää magama? Või ärkan liiga vara üles? Näiteks keset operatsiooni! Kirurg oli eelnevalt küsinud, mida ma kardan ja rääkisin ausalt ära, et kõike seda, mis haiglas toimub. Narkoosist koju saamiseni. Tohter muigas ja ütles, et mul on kõik tagurpidi. Et hoopis kodus algab raske osa. Haigla olevat nohu. Opilaual veendusin, et tal õigus. Juba väikse rahusti peale ei püsinud silm enam lahti ja kui veel uinuti otsa tuli... Ma ei oleks jaksanud ühenigi lugeda.

Kui kuulsin, et narkoosist ärkamist reeglina ei mäletata ja sel ajal suvalist juttu suust välja aetakse, tekkis uus paanika – kui lolliks jutuks mina suuteline olen. Kui taastuspalatis silma lahti tegin, lõppes koos unega ka kõrvus tümpsunud house-muusika. Vahepealset äratamist /ärkamist ei mäletagi. Loodan, et kuna ma unes ilmselgelt olin trennis, siis ehk viskasin õdesid ristsammude ja õlasildadega, aga arvestades, et hästi paljud õed käisid mind vaatamas ja kohendamas ja uurimas, kuidas tunne on, ise muigasid kõik, siis pakun, et pigem oli mu esimene lause stiilis „Kas te ka teate, kes ma olen???“ Ma usun kindlalt, et olen selleks võimeline. Teine võimalus on see, et arutasin masturbeerimise põhialuseid, sest sellest oli eelmisel päeval sõbrannaga pikk jutuajamine olnud – seoses seriaaliga Cathouse. Miski igatahes pani kõik ruumis olijad muigama ja mind uudistama... Isegi mu nime keegi hiljem kordagi ei küsinud, kõigil oli meeles... See ei ole hea märk...

Palatisse sattusin kokku mõnusa pundiga. Kartsin väikelapsi. Lapse nutt oleks mu raudselt üle serva lükanud. Õnneks oli minuga koos kaks minuvanust, üks teismeline ja üks keskealine naisterahvas. Teismelisel oli ema suurema osa külastusajast juures ja sellele prouale ma ütleks küll suure aitähhh. Nimelt mäletan juba taastusblokist, et mul kukkus padi üle voodiserva ja ma sirutasin oma käe läbi võre ja koputasin ta seljale, ise uimane, silm lahti ei püsinud. Proua oli nii tore ja sättis padja mulle pea alla tagasi. Käskis voodis allapoole ka kolida, muidu padi jääbki kukkuma. Kontrollis, kuidas mul kanüülikäsi asetseb, et tilgad ikka õigesse kohta jõuaks ja pani teki ka peale. Nagu oma ema! Siis mõtlesin, et ikka päris hea on, kui keegi sellisel üritusel sinuga kaasas on. Veel palatiski sattus tema tütar minu kõrvalvoodisse nagu taastusblokis. Kontrollis seal ka veel, et kas ma ikka oma jogurti ära sõin ja kas ma oma asjad saan kätte. Pani meile telekat kõvemaks ja vahetas kanalit. Nagu room service!

Õhtusöögiks pulgajäätis – vana hea Regatt. Hea oli lasta külmal jäätisel kurku sulada! Tegin tempot, esimest korda lõpetasin söömise esimesena, tavaliselt söövad sõbrad viis käiku sama kaua kui mina oma esimest. Lapsepõlvepildid jooksid silme ees – kuidas lasteaiast läbi aiaaugu Rukilille poodi jäätist ostma lippasime ja pärast pahandada saime terve kambaga.

Ööuni jäi napiks. Paar tunnikest vast sain terve öö peale magada. Õnneks olin kaasa võtnud mp3-mängija. Lükkasin miniklapid kõrva ja kuulasin oma playlisti kuni kella kaheni. Jõin uue klaasi valuvaigistit ja vahetasin playlisti öise Star FM'i vastu.

Figuuriga on mul vedanud. Puusajoon naisel on seksikas. Aga seletage seda kõvemapoolsele haiglavoodile, kus kästakse külili magada! Terve öö nagu kreeka e, õla ja puusa peal, selg kõveras. Kui tundsin, et käsi ära sureb ja puus valus on, keerasin teise külje. Nii ma ennast siis sättisin, taluvuse piiril.

Äratus oli varajane, juba enne kuut saime kraadiklaasid kaenla alla. Algas sekundite lugemine – TAHAN KOJU!!! Hommikusöögiks toodi kohupiimakreem ja jogurt. Jogurti sõin ära ja tuvastasin, et mingit asja neelata on parem kui niisama neelatada. Kohupiimakreemi kartsin ja ei puutunud. Kahtlustan, et see on liiga teraline ja teeks haiget.

Proua arstitädi vaatas mu üle veerand üheksa ja saatis koju. Ilma ühegi retseptita ja palavikuvabana. Vedas! Kõigil toakaaslastel nii hästi ei läinud. Üks jäi koguni veel üheks ööpäevaks haiglasse.

Koduteel astusin läbi Selverist, ostsin mõned jogurtid, pudingud ja jäätist juurde. Apteegist oma lahustuvaid valuvaigisteid, mis teevad neelatamise peaaegu võimalikuks ning külmakoti kaelal hoidmiseks. Külmakott ümber kaela on imenipp magama jäämiseks! Kui keegi seda öösel mind äratamata vahetaks, saaks vist terve öö kordagi üles tulemata magada. Paraku kergema une hetkel neelatamine võpatab praegu surnud ka üles. Eile võttis see toiming ka valust selja märjaks, täna on ainult võpatamine järel.

Aga tunnistan, et pärast eilset jäätist, tänast kahte jogurtit, kakokreemi ja praegu käsil olevat shokolaadijäätist ma hästi ei usu, et siit mingit kaalulangust tuleb... Pigem vastupidi, ma kardan...