Igasse päeva mahub trobikond inimesi, hunnik toimetusi, virn kiiresti ja kohmakalt öeldud lauseid. Paratamatult on igas päevas hetki, mida tahaks muuta, kui õhtul enne magama minekut päevale tagasi vaadata. Kasvõi süüa hommikul rohkem putru, et siis selle võrra tahaks õhtul vähem magusat. Hommikul aga õhtust magusanälga ennustada on ilmvõimatu.

Ka oma suhetele tagasi vaadates leidub nii mõnigi kohmakas kohvikuõhtu, mis oleks võinud olemata olla, aga sa ei võinud ju ette teada, et kala on ülesoolatud ja kuiv või uus tutvus sinu jaoks maailma kõige igavam inimene. Raisatud õhtut või lagunenud suhet on muidugi keelatud kahetseda. Ükskõik mida alustades, me ei suuda iial lõppu ennustada. Samal ajal on lõppenud algustel komme kõige ebasobivamatel hetkedel näkku hüpata.

Keegi ei usuks kui palju kummitusi võib leiduda öises lennujaamas või millisest lõbusast seigast võib saada ennast riidekapi nurka pressinud luukere. Elu on halloween. Õiged inimesed tunnevad alati valesid ja valed inimesed tunduvad alati kasvõi korraks õiged. Kõik on peitnud ennast vähem või rohkem võõra maski taha. Ka mina. Ka sina. Ja kui südaööl maskid maha tulevad... Võib leida end keset üllatusi – võid avastada, et sa ei tunnegi neid inimesi, kes su ümber on. Isegi kõige lähedasemad inimesed mõjuvad ootamatult üllatusena.

Mind üllatab, et tänapäeva arvestades arvustatakse naabreid, sõpru, kolleege nende suhete, tehtud töö ja kantud soengute järgi. Ajal, mil kõik me ümber on pidevas muutumises. Ajal, mil me ise oleme pidevas muutumises. Ajal, mil kõik armastavad katsetada, eksperimenteerida, valida. Ajal, mil väidetavalt on aega. Milleks siis seda aega on? Kas meil on aega elada või meil on aega elu oodata? Kumb on aktsepteeritud? Kes elab, see ju paratamatult mõnikord eksib... Aga eksimusi... ei saa tänapäeval ka kirikus andeks.

(vabandan ette taha ja külje peale, et kasutan luba küsimata kellegi pilti, aga ma isegi ei mäleta enam, kust ma selle sain)