Ostaks südametuse eliksiiri. Sellist vägijooki, mis verdtarretavalt külmutaks tunded ja laseks elada ainult iseendale ja iseenda järgi. Et sõrmenipsu peale sulaks lumi ja käteplaksu peale tõuseks või loojuks päike. Et saaks muuta maailma enda järgi ise selles muutumata.

Tahaks uskuda, et kunagi kuuldu vastab tõele – kui midagi väga tahta, siis see ka juhtub. Ja tahaks et oleks südametust kõik tujud välja nõuda. Et ka mina oskaks inimestega manipuleerida ja et inimesed täie teadlikkuse juures laseks seda endaga teha. See võiks olla huvitav.

Siis oleks ma ilmselt abieluks valmis. Sest piiludes sisse võõrastest akendest avaneb huvitav vaatepilt. Naised loobivad suvalisi süüdistusi oma meeste pihta ja mehed lasevad endale kõike öelda, vabandavad asjade pärast, mida ei ole iial olnud, seletavad, pakuvad rohkem tähelepanu kui mõnele superstaarile. Lapsed on vahend – kuna meie kohtusüsteemis on ka pühapäevanarkarist emal alati õigus ja naine on alati kannataja pool, saab ju igasugu ähvardusi loopida.

Muidugi enne abiellumist tuleb abikaasakandidaat välja valida. Kui see töö tehtud ja plussid-miinused kokku löödud, algab moeralli. Kõige lühemad seelikud, kõige avaramad dekolteed, kõige kõrgemad kontsad. Keset kodumaa talve astuda üle ööklubi ukse rihmikutes ei ole mingi küsimus. Peaasi, et kuldsed paelad jalgamööda seksikalt ülespoole roniks. Seks müügiks, nagu ikka.

Elagu Eesti Naine!