Midagi enamat…

Kas tõesti on ulme tahta midagi enamat? See on minu selle nädala küsimus. Ma läheneks ühe inimese seisukohalt. Iseenda. Ja lugeja lähtub iseendast.

Üks hea sõber ütles mulle, et on liiga vana, et liblikaid otsida või oodata. Ja ta valis teistmoodi. Peaga, mitte südamega. Ja see oli minu jaoks kurb hetk. Nüüd see, kes tema jaoks liblikad kaasa võiks tuua ei saagi tulla. Ja on sunnitud samuti ratsionaalselt valima. Ja tema ratsionaalselt valitud elukaaslane on kelleltki järgmiselt röövitud liblikad. Sellepärast vist ongi nii raske leida seda ühte ja kõige õigemat, et ta võib juba kellegi teisega nii hõivatud olla, et ükski armastus sinna vahele kangutama ei pääse. Suured tunded elavad ainult unistustes ja mõnikord unenägudes.

Kui satubki keegi teele, kel lilled ja liblikad kaasas, on tagataskus raudselt väike entsüklopeedia erinevate raskendavate asjaoludega. Igal pool on vähemalt üks aga. Igas tões on väike vale. Igas paljastuses killuke saladust. Nii juhtubki, et lõpuks on pettumus sama kindel kui surm ja maksud. Targad räägivad, et elus pole täiuslikkust, tuleb leppida sellega, mis antakse. Aga mina olen nagu mässumeelne teismeline ja lihtsalt ei ole sellega nõus.

Minu arvates räägib leppimine inimese enesehinnangust. Väärikustundest. Uhkusest. Või selle puudumisest. Miks tänapäeval ei taheta enamat? Kas inimene, olend, kes mäletab ainult ühte oma elu, nii et elude arvu üle me spekuleerima ei hakkagi, saab lubada endale luksust leppida vähemaga? Leppida sellega, mis nagu kuidagi iseenesest kätte tuleb?

Olen tuhat protsenti nõus, et õnn on elustiil. Aga ma arvan, et see tähendab pidevat tööd enda kallal. Oskust nõuda välja see, mis õnnelikuks teeb. Lugesin ühe kuulsa kolleegi mõttevälgatusi, mis üldjoontes ajasid mind naerma, aga ühe väikse tõe ma sealt leidsin – õnnelik on ainult see, kes leiab oma kutsumuse. Ja kutsumus… see on asi, mille mina olen leidnud. Selles osas olen õnnelik. Aga kui ma midagi nii tähtsat olen õieti teinud, kas saan siis lubada järeleandmisi muudes valdkondades? Kui töö on täideläinud unistus, siis kuidas oleks võimalik ülejäänud unistused kaminasse visata? Kuidas saab keegi öelda, et unistamine on ajaraisk ja unistused ei täitu??? Mina arvan, et see lihtsalt ei olegi võimalik.

Ma arvan, et iga järeleandmine on vastukarva silitamine, üks samm õnnest eemale. Ma ei räägi kompromissidest nagu see, et üks paneb pesu masinasse ja pesumasina käima, et siis teine saaks pärast välja võtta ja kuivama panna. Mõtlen selliseid järeleandmisi nagu näiteks soovides kindlasti töökohta vahetada otsustatakse esimese pakutava uue kasuks. Kärsitud järeleandmised.

Film „The Lake House” oli hea analoog sellele, et midagi ei tohi uisapäisa teha, ei tohiks püüda ajast ette rutata. Aga – ei ole põhjust ka leppida vähema või ajutisega, sest kõik õiged lahendused tulevad omal õigel ajal ja nendel ajutistel asjadel on oht jalgu jääda.

Nii ma siin nüüd mõtlen, et elus on kõik saavutatav ja ei tohi mingil juhul olla nõrk ja käega lüüa, vähemaga leppida. Pingutusel on omad võlud – hiljem oskad saavutatut hinnata. Nii et kui keegi näeb mu selgroogu, siis saatke koju, sest mul on seda just nüüd kõige rohkem vaja. Et jääda endale kindlaks ja sirutada käed tähtede poole. Madalamalt ei ole lihtsalt mõtet ju midagi haarata.