Mõnikord on raske magama jääda. Mõni öö lihtsalt ON pimedam kui teised. Isegi siis, kui pimedas toas tee leidmiseks ei ole vaja tuld põlema panna. Ja tavaliselt on siis ka eriliselt külm. Täna on selline öö. Tahaks elektriradika endaga teki alla kaasa võtta ja oma jääkülmad sõrmed ja varbad vastu seda suruda.
Vähkren ja vähkren ja mida vaiksem on tuba, seda kõrvulukustavamalt kisab mu peas sada häält. Ma ei saa aru, mida nad öelda tahavad, aga ma tean, et ei talu seda lärmi. See on umbes selline müra nagu mõnikord ööklubist tulles ja vaiksesse tuppa astudes su kõrvu edasi kumisema jääb. Nagu pidu käiks edasi. Ajan ennast isegi teki alt välja ja panen arvutis playlisti uuesti mängima, et vaikne muusika muud hääled vaigistaks.
Võibolla see kisa on miljon mõtet, mis mu peas ringi sagivad, igaüks ennast kõige tähtsamaks pidades. Lihtsalt karjuvad teineteisest üle nagu koolilapsed vahetunni ajal.
Filmides räägitakse teatraalselt iseendale pettumuse valmistamisest, aga kas tegelikult ka saab iseennast reeta? Kas kahe asja vahel valides on võimalik teadlikult valida see, mida tegelikult ei taha? Mina arvan, et ei ole. Inimesed on ju egoistid. Eriti, kui on valida, ei tee keegi midagi sellist, mida ei taha. Aga milleks siis väidetav kahetsus? Või räägitaksegi patud hingelt ära kõige egoistlikumal põhjusel - et endal kergem saaks. Ja raske on varjamise pärast, mitte tehtu pärast. Oleks tehtu pärast raske, oleks tegemata jätnud... Aga võibolla olen mina üksi nii isekas ja ülbe, et teen ainult seda, mis mulle meeldib.

Isegi üllatav, mul ei ole viimase kolme aasta sees ühtegi kahetsust. Mitte ühte ainsatki sellist tegu, mille oleks võinud tegemata jätta. Mitte ühtegi sõna, mille oleks võinud ütlemata jätta. See on vist hea tulemus. Olgu, lepime kokku, et arvesse ei lähe kahetsus viimaste nädalate magamata ööde pärast, mille tulemusena ma, väsinuna, mingi viiruse külge pookisin. Küllap nende magamata ööde eesmärk oli mu koormust vähendada, veidi hingamisaega anda. Huvitav sõnakasutus arvestades minu talumatut tatitõbe...

Praegu tuli meelde, kuidas isa mind nina nuuskama õpetas kunagi. Suurema osa sellest protseduurist me lihtsalt naersime ja siiani ta väidab, et nuuskamine ei ole minu tugevaim külg.
Öeldakse, et igal inimesel on üks tõeline anne ja tugev külg. Mul on see küll vist laisklemine ja põõnamine. Muidugi eranditega. Nagu täna. Kell on veerand kolm ja homme on kolm trenni. Uni on seitsme maa ja mere taga.