Mõnikord on nii, et kaotad ennast ära. Mõnikord aega, mõnikord ruumi, mõnikord mõtetesse, mõnikord iseendasse. Ja üles enam ei leia. Otsid ja proovid igasuguseid uusi rolle, et leida üles see, milles ennast kõige paremini tunned, milles ei pea pingutama, milles saad lihtsalt olla.

Kõige tavalisemad toimingud kukuvad välja kentsakad, päevad on tujutud, isegi töö on segadust täis. Püüad muuta ühte, teist, kolmandat. Haagid ennast erinevatele inimestele külge otsides neid, kes sulle sobivad. Vähkred ööst öösse, sest ei tea enam, kuidas magamagi jääda. Hommikul ei oska ärgata. Ei mäleta, kuidas mugavalt voodist välja hüpata, ei mäleta puhanud tunnet. Kannatus hakkab katkema.

Ühel hommikul ärkad märkamatult. Ei pane tähelegi, et juba oled riides, juba oled oma lemmiktoolis kohvitass käes, täpselt selline kohvi nagu sulle meeldib. Lemmikriided kapist lendavad selga. Telefonis räägivad teised hääled kui kuu või paar tagasi. Ise valid veidi teistsuguseid numbreid kui rääkida tahad. Ja sa sobid oma ellu nii hästi nagu lumised väljad talvekuudele.

Leiad ennast keset avarat elutuba inimeste keskelt, kellega harva muidu kokku saad. Kellele haruharva helistanud oled kui üldse. Ja nii palju on rääkida! Võtad kaasa killukese segastest päevadest. Üritad uut ja vana sobitada ja nad ei sobitu… Kõige valusamast valusam.

Imelik on taibata, et teed muutuvad, sihid muutuvad, ise muutud. Imelik on taibata, et nii harjumuspärased inimesed ja kohad enam kuidagi ei sobi ja ei leia sinuga ühist keelt. Veider tunne on. Nagu oleks ühe ajastu lõpp ja teise algus. Nagu seisaks nähtamatul piiril, kus pead valima kas astuda edasi või jääda seisma.

Panused on kõrged. Kuidas seletada lahku kasvamist? Kuidas leida mõistmist? Tahaks ju võita palju ja kaotada mitte kedagi… Süda vaevab, aga vabandada ei oska, sest süüd ei ole. Kellelgi ei ole. Tahaks rääkida, aga ei oska. Seisatad maailma serval ja hoiad hinge kinni.