Ei, minu lemmikmehed on autojuhid. Ikka raudselt. Kuigi, ega teetöölistel ka viga ole ja omakoht on mu südames ka kojameestel. Täna lõpuks nägin siis oma silmaga seda, millest olen mõelnud juba poolteist aastat ja tahtnud politseissegi helistada, aga pole endas hingejõudu leidnud. Nägin, et inimene on ikka siia maailma sündinud selleks, et arvestada teise inimesega.

Tublid inimesed on sahaga sõidutee suurest lumest puhtaks lükanud, et autojuhtidel oleks parem sõita. See pisiasi, et jalakäijal kõnniteele pääsemiseks poole reieni ulatuv meetri laiune lumevall tuleb ületada/läbida, ei ole mingi tegur. Majade ees olevad kõnniteed on vähemalt kojameestel ilusti puhtaks lükatud. Maja küljel olev tee ilmselt ei kuulu maja juurde, selle läbimiseks kas sumpad lumes terve maja külje pikkuse, või sumpad ühe meetri autoteele astumiseks ja sealtkaudu jalutad järgmise majaesiseni.

Kuna meil siin Veerikul on nüüd uus Maxima pood, siis on ristmiku ületamiseks jalakäijale tehtud ülekäigurajad. Eile just mu oma ema, suuremaid autojuhte, kirus, et kesse idioot need rajad siia pani, et hakkad keerama, lase muudkui inimesi üle tee. Ma ütlesin talle küll, et tegelikult pole probleemi, sest niikuinii ju jalakäijaid üle ei lasta, vahet pole mis märgid seal on. Sellepeale teema lõppes, sest… mul oli ju õigus.

Täna siis, tulin trennist, minu taga lükkas naine vankrit, mille kõrval jalutasid kaksikud paariaastased plikad punastes kombekates. Hakkasime siis üheskoos ülekäigurajal teed ületama. Ootasime, ootasime, ootasime. Lõpuks, pärast viieminutilist seismist sain jala sõiduteele, ootasin ilusti pisipere järgi, sest no autojuhid vabalt ju mudilaste vahelt rallima hakkavad, neil on ju nii sigakiire koguaeg.

Esimesest teest üle, astusime teisele. Nüüd ma juba suht ülbelt astusin lihtsalt sõiduteele. Lume tõttu kiirused väiksed ja autod jäid seisma. Esile kerkis probleem number kaks. Ei pääse sõiduteelt kõnniteele. Lastele sõiduteeäärne lumevall õlgadeni, nii et üle ei astu just. Ühe siis tõstis ema üle, teise tõstsin mina. Seejärel lükkas ema vankri kuidagi kõnniteele. No me eeldame, et see oli kõnnitee, sest see oli umbes sama koha peal kus ilma lumeta oleks olnud kõnnitee. Jalakäijad olid mõnekümne sentimeetrise raja sisse käinud, lapsed saime raja peale. Mul endal sai aeg otsa ja jätsin proua vankriga sumpama, mõtlesin, et olen isegi abiks olnud. See kõnnitee asus majanurgal, sellepärast sealt kõik lumed lükkamata olidki ilmselt. Kesse ikka kõnnib mujal kui trepikoja ukse ees.

Õnneks antud teejupp oli lühike, vast kümmekond meetrit, arvestades, et vankriralli pidi kurvitama ümber prügikonteineri, mille prügipoisid keset kõnniteed on sättinud. See on üldse üks paremaid kohti prügikonteinerile, sest milleks muuks need kõnniteed ikka on! Ja täna, oh imede imet, tollest kõnniteejupist edasi minev majaesine kõnnitee oli kinni parkimata. Esimest korda pooleteise aasta jooksul ma nägin, et kõnniteele saab astuda otse sõiduteelt. Tavaliselt ALATI on kõnnitee korralikult kinni pargitud, nii et pead jalutama üle muruplatsi, mis meie kliimas on kas porimülgas või lumehang, kuhu on kuhjatud kogu kõnnitee lumi. Porimülka variandis on mõnikord nii, et kõnniteele minekuks on isegi jäetud mõned kümned sentimeetrit. Ükskord oli suisa pool meetrit ruumi. Lihtsalt, et selle kohani jõudmiseks tuli läbida peaaegu põlvesügavune neli meetrit pikk ja kaks meetrit lai porilomp.

Nii et tänud sõbrad! Olge sama gruuvid ja arvestavad edasi. Et kui ühel päeval maja eest auto on ära veetud, siis ärge arvake esimese asjana, et varastatud. Võib täitsa olla, et mõni naaber on teiega samamoodi arvestanud, nagu teie temaga ja ta kolme lapsega ja teile politsei kutsunud, et kõnniteele saada.

Ja üks pisiasi veel – kõvemaid häid otsuseid on lumerookimise juures mitte rookida sõiduteed, vaid jääda kindlaks, et kojamehe kohustuste hulka kuulub ainult trepikodade esine kõnnitee. Märtsis mööda sügavaid jäiseid roopaid rallida on elamus omaette. Milleks lumised teemapargid? Mine lihtsalt autoga koju.