Õudselt hea on sarjata kontrollimatuid inimesi, kes igal esimesel võimalusel massipsühhoosiga kaasa lähevad. Millised mõttetud selgrootud olevused... Vaata-vaata-vaata mind hoopis.

Eile käisin sõbrannadega kohvikus. Mõnus õhtupoolik väikse veiniga ja võib-olla diskoteek olid plaanis. Aga kuna juhtus nagu alati – pidu juba käis kui mina trennist jõudsin ja teistel olid siidrid ees, mõtlesin, et võtan ka siis ühe siidri. Sest – ma ei joo viimasel ajal enam üldse eriti peaaegu ja mis see üks siider söögi kõrvale ikka teeb. Siis tüdrukud võtsid teise siidri. Mina ka. Mul oleks muidu oma jook nende peale kolmandat lonksu otsa saanud ja ma oleks pidanud kuivalt passima kuna ettekandja jälle meie juurde satub ja üldsegi, ei hakka siis üksi midagi muud ka jooma. Veel enam, et vein siidrile otsa oleks mõrv/enesetapp.

No ja siis veel see kolmas siider ja tunnid möödusid nagu minutid ja siis veel see neljas ja kell oli kolm ja mis sa sinna klubisse ikka enam lähed, kohe pannakse kinni. Pool neli jõudsin ilusti koju.

Täna siidrist kerge iiveldus päev otsa, pea käis ringi, mõtlesin, et tahaks midagi kerget süüa. Kõige ’kergemaks’ isutekitajaks osutus pitsa. Aga varusin ka mandariine suure kotitäie. Mandariinidega oli üldse selline lugu, et sõiduõpetaja autokoolis ütles, et ainus hea asi, mis nendes saastades Maxima poodides leidub on mandariinid ja mõned kommid. Kommimaias ma ei ole (välja arvatud need hetked, mil ema tagant raffaellosid on varastatud…), aga mandariinid ju nii head mahlased.

Esimese kotitäie mandariine ostsin üleeile. Sõin suure kotitäie ühe hingetõmbega ära, järgnes kõhuvalu ja põhja lõi alt ära. Loll, aga järjekindel, eile peale trenni jälle suur mandariinikott ees. Pärastlõunaks oli kõhuvalu saavutatud ja põhi jälle alt ära. Täna võtsin aja maha, sõin veeeel suuremat kotitäit mandariine aega mööda. Kulutasin poolteist tundi enne kui saavutasin veel korralikuma kõhuvalu ja jälle wc-jooksu tegin, oleks keegi aega võtnud, oleks raudselt mingi rekordiga maha saanud. Kümne meetri maailmameister!