Täna olin ma mees. Pesuehtne. Selline, kelle kehas ilusa naise möödudes sundimatu tuumareaktsioon alguse saab ja kes ei suuda mokk töllakil vesise suuga jõllitamist isegi kontrollida. Sain täna aru, kui raske meestel tegelikult on, kui sõbrannad miniseelikutes mööda kõnnivad või kui madal teksapüks alaselga ei kata ja pilk tahtmatult trimmis pepsikule kinni kleepub. Ma sain aru, kuidas pikkade juuste lehvimine tuules võib panna ärevusjudinad mööda selga kihutama ning kuidas mõte mõnikord lihtsalt kiilub huulte või rindade juures kinni.
Ei, ma ei kogenud elu esimest lesbilist kontakti. Asi oli palju hullem, sest ilusa naise peale hulluks minemine on täiesti tervitatav ja normaalne. Sellest saaks kõika aru.
Kuraditosina jagu trenne seljataga, läksin jõusaali ja viskasin koivad laiali. Lihtsalt et kõik need kükid ja väljaasted endast välja venitada. Olin napilt asendi sisse võtnud, kui märkasin, et peaaegu otse minu ees sõkub udupeenel trenažööril umbes kaks meetrit suurt ja kiilaspäist meheilu. Üldiselt ei ole meeste pikkus minu jaoks kunagi oluline olnud, mind on alati huvitanud rohkem laiusmõõdud, aga on kirjeldamatu, kuidas pikkusnumbrid laiusnumbreid võimendavad.... Ja kiilaspäisus... Well... Ka see on midagi sellist, mida ma ei oska seletada, aga mis teeb mind nõrgaks.
Olin oma pulsi lamavas venitusasendis saanud umbes 150 peale, kui minu eest kõndis mööda vol 2. Noorem, umbes sama pikk, umbes sama lai, kiilaspäine. Kui ennast uuesti istuli ajasin, olid need kaks paarimeetrise vahega minu ees ja minu pulss oli umbes kakssada, adrenaliinisisaldus veres veidi üle saja protsendi ja kui oleksin püsti üritanud tõusta, oleks kindlasti tuvastanud ka peapööritusest tingitud tasakaaluhäireid.
Mõistagi, üks hetk ma sain aru, et ma jõllitan. Et ma vahin ja jõllitan. Muidugi tuli siis naer peale ja no nagu öeldakse: hullu tuntakse naerust. Sättisin pilku mujale ja itsitasin ennast omaette, kuni olukord tõsiseks läks – üks kahest viskas särgi maha! On ime, et mul pilt eest ära ei läinud, sest ma tundisn, et palju puudu ei ole. Ütleme nii, et kui teine ka oleks särki kergitanud, ma ilmselt ei oleks praegu siin kirjutamas, kuidas kaks suurt meest ühel korralikul tütarlapsel reede õhtul jõusaalis pea segi ajasid. Ma oleks kindlasti suurema või väiksema infarkti saanud.
Ma arvan, et me peaks meeste suhtes tolerantsemad olema. See ei ole nende süü, kui nad meid näljase näoga vahivad. See on meie süü. Meie, kes me nii ahvatlevad välja näeme...