Magamata ööd on nuhtlus, tõsi, aga vähemalt sama suureks nuhtluseks on unenäod, mis iga kahe tunni tagant hirmust või ebamugavusest hetkeks ärkvele ehmatavad ja mis laupäeva hommikul kell kaheksa voodist välja ajavad. Miskipärast viimastel kuudel on ööuni minu jaoks nagu seiklusfilm, ja sugugi mitte alati hea. Üksikutel hommikutel on mul õnnestunud läbi une südamest naermise peale ärgata, ent enamasti pakuvad öised näod kõhedust mitmeks päevaks.
Täna otsustasin, et ei ole mõtet oma öistest õudustest tekkinud pikka hommikut raisku lasta. Nii olin solaariumikeskuses üks esimesi päevitajaid ja toidupoes konfiskeeris kassapidaja mu šampusepudeli, kuna kell ei olevat veel kümme. Ja ma oleksin nii väga tahtnud magusate mullidega lõppenud öö alla loputada!
Lugesin, et stressi põhjustavad väljamõeldud sündmused täpselt sama eduliselt kui tegelikult aset leidnud. Et inimese meeled ei suuda kujutlusel ja tegelikkusel vahet teha. Arvestades, et unenägude valimiseks ei ole veel digiboxile sarnast mindboxi välja mõeldud, leian, et inimese meeled ja alateadvus on oma peremehe suhtes küllaltki vaenulikud. Ja nüüd ma siin istun, kohvitass kõrval, ja püüan neid stseeme unustada, millega minu oma selgelt vaenulik arunatuke uneajal mind rööpast välja viia armastab. Kuidas saabki nii stressi vältida?
Võib-olla aga peaksin lihtsalt vahelduseks vaatama mõne üleni hea ja rahuliku filmi või lugema mõne lõbusa raamatu. Võib-olla ma olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et mõtlen lollusi. Ja mõtlen neid ka magades.