Aeg on nii kummaline. Neil, kel aega on, on alati kiire. Kiirustatakse kõikjale ja kõiges. Kogu elu algus kiirustatakse mööda. Mõnikord aga... Mõnikord ärgatakse keset ootamist ja aegluupi. Keset äratundmist, et minu aeg on alles kaugel ees. Ja see, justkui järjekorranumbri saamine, lammutab hunniku õhulosse ehitustolmuks. Ent mõnikord me kiirustame või ootame nii pikka aega järjest, et kui oodatu või siht lõpuks käes, ei oska enam uues olukorras olla.
Olen ära kaotanud oskuse hetkes elada. Koguaeg on mingisse tundmatusse homsesse kiire. Tundmatusse nädalavahetusse, uude nädalasse, uude aastasse. Mis seal ootab? Mitte midagi. Mis saaks paremini olla? Mitte midagi. Ja ometi on mul kiire tänasest ära.
Maailma kõige mõnusama häälega inimene küsis kunagi, mida ma tahaksin muuta, ja täna, kui see küsimus mälestustehägus mu kõrvus heliseb, on minu vastus samasugune kui see oli siis – mitte midagi. Kõik on hästi. Aga mul justkui ei oleks aega seda head nautida. Justkui iga sekund oleks arvel ja koguaeg tuleks planeerida järgmist täiuslikku hetke, järgmist õnnestumist ja rahulolutunnet.
Saabuvaks nädalavahetuseks võtan endale ülesande – aeg peatada. Kasvõi selleks kaheks päevaks. Ja kohal olla. Lebada loorberitel ja mekkida tehtud töö vilju. Vaadata tagasi, sest avastasin, et ma ei vaata enam tagasi. Lugeda, et olla kellegi teise tänases päevas iseenda homse asemel. Nautida seda, mida nii kaua olen endale ihaldanud – minu enda tänast päeva.