Mulle kohutavalt meeldib jalutada. Eriti kui ei ole kolmetrennipäeva ees ega seljataga. Pealegi, jalutamine annab võimaluse oma joodikupäevitust lihvida ja olgem ausad, see on mul nüüd olemas. No kuna mehed ei tea, mis nad räägivad, siis mina endale juba öelda ei lase, mis ma selga peaks panema ja millal päike liiga teeb ja millal mitte – arukas, tulemusena lugesin endale päikse käes särgi selga. Teiste sõnadega, linnavurle käis maal ja oli terve päeva värskes õhus.

Täna tulin jällegi tuttavat teed mööda linnapealt ja esimest korda üle aastate tekkis Näituse tänaval kodu poole jalutades tõeline kodulinna tunne. Rohelised puud, ilusad kõnniteed, vanad tuttavad majad, uued majad, tuttavaks saanud tänavanurgad ja sõbralikud hoovid (kus poole hommikuni juttu on aetud, kui ülbed kohvikuomanikud meid välja on visanud ja rääkinud, et nemad on ka inimesed ja koju magama tahavad), kruusased kallakud, kus iga talv uhkelt jääl võimeldud, ja juba nii sisse harjunud poetee. Ühtäkki ei kujuta ettegi, et kunagi on siit ära tahetud. Et kunagi tundus pealinn nii suur ja kiire ja ahvatlev. Ja nüüd... Nüüd tahaks ainult rahu. Tuttavat, kodust rahu.

Sõbrannad kindlasti diagnoosiks mul keskmise vanuse sündroomi – et kui paaril on vanusevahe, siis vanem pool muutub nooremaks ja noorem vanemaks ja keskel saadakse kokku. Ja mina kui küpsete meeste lemb... Ometi olen just mina see, kes tahaks mittemidagi teha ja niisama olla ja just mina leian end põdemast, et kas teistel üle ei viska, kui ma mitte midagi ei viitsi.

Võibolla mul on vaikne periood. Mäletan hästi, et veel mõned aastad tagasi võis mind igal nädalavahetusel ööklubidest leida, mõnikord mitu õhtut/ööd järjestki ja kodus käisin küll ainult magamas. See oli see aeg, mil isegi kaktused riiulil välja surid. Praegu ajab aga orhidee suurt hunnikut uusi varsi ja lehti. Nagu karma oleks muutunud. Ja võibolla ongi.

Võibolla on seesmise rahu jaoks vaja enda ümbrus headust ja häid inimesi pilgeni täis laduda, et ükskõik kuhu poole ka pead ei pööraks, alati oleks põhjust naeratada. Et telefonihelin tähendaks alati ainult häid ja oodatud kõnesid. Et raamaturiiulis oleks ainult head raamatud, mida õhtuti diivaninurka kerituna lugeda ja et oleks piisavalt aega oma tegemistes mitte kiirustada. Võibolla. Võibolla praegu on minus õige annus seda õiget rahu. Õige koormatäis head ja õige arv tunde lihtsalt niisama olemiseks. Hea on võtta suvi vastu mõttega, et mulle meeldib olla seal, kus ma olen. Isegi kui see tähendab kerget joodikupäevitust.