Nii raske kui ka ei oleks ennast vahetevahel kadunud asjade nimekirjast avastada, on seda kergendavam ja tiivustavam end tükk tüki haaval jälle leida. Panna ennast kildudest kokku nagu pusle, avastada ennast ühe asja haaval nagu sisustaks vaasikaupa kodu.
Nagu kodu juures valid kõigepealt värvid ja selle, milline läbiv, ühtne stiil peaks seal olema, otsustad uuesti oma selgroo, iseloomu. Mida kauem oled olnud kadunud, seda magusam on see vaevarikas tagasitulemine. Kandev roll on nagu alati meeskonnal. Korteris ehitusmeestel, südames ja peas sõpradel.
Uus põrandalamp on nagu väljahingamine. Lõpuks ometi sa näed! Näed selgelt nii lähedale kui kaugele. Viimaks ette saanud dushikardin on nagu sirm, mille vanade harjumuste kiuste enda ja välismaailma vahele tõmbad ja mille tagant ainult mõnikord, kui ise väga tahad, endast midagi väljapoole annad või väljast vastu võtad.
Selleks korraks oma õitsemised ära õitsenud orhidee kasvatab vart ja kogub jõudu järgmiseks kodukaunistusperioodiks. Samuti nagu ise kasvatad end jälle seesmiselt. Juhtub ju ikka, et eelmised sihid saavad ükskord täidetud eesmärkidena minevikuhõnguliseks ja enne, kui sellest ise aru saad, jääd seisma. Seisad ühe koha peal ja kõige ootamatumal kombel hakkab rahulolu asenduma närvilisusega - närvilisusega sihitust triivimisest. Nagu vannitoaplaatide riiulite vahele sai sügavaid radu sisse marsitud teadmata lõpuks enam sedagi, millise ideega poodi sai tuldud ja nõutult poest poodi plaadileti juurest plaadileti juurde trampides, marsid sihitult ka oma päevad õhtusse ja vähkred õhtud hommikusse.
Läbimurre saabub, kui seintel on värv ja mööbel saab mingis osaski sisse. Tekib terviklik, aus pilt sellest, mida kildudena oma mõtetes oled näinud. Nagu puhkuse kaheksandal päeval lõpuks ometi korralikult öösel magada saades ja ennast hommikul endana jälle veidi paremini tundes. See on tõeline läbimurre. Ühtäkki avastad, et sul on uued huvid. Hobid, millede puudumise üle oled võibolla juba aastaid kurtnud. Sul on eeskujud. Paika saavad uued sihid.
Ühe teooria järgi jagunevad inimesed kaheks. Esimesed elavad väljapoole - neile on tähtis, mis teised neist arvavad ja nad vajavad meeldivaks ajaveetmiseks ning igavusse suremisest pääsemiseks seltskonda, nende kodus näed asju, mida leidub kõige popimates poodides ja kõigil teistel nendesugustel. Teised elavad sissepoole - neile piisab iseendast, elu on täis põnevaid tegemisi ja toimetusi ning sõprade jaoks tuleb aega planeerida ja võtta. Nad ei helista iial lausega, et tsau mis teed, mul on igav. Neil lihtsalt ei ole kunagi igav. Ja nende kodukindlus on midagi sellist, milletaolist sa ei oskaks ise iial ettegi kujutada. Iga ese, iga asi - kõik õhkub isikupära.
Ja mina ostan seda teooriat. Tahaks loota, et tilberdan kuskil kahe seltskonna vahel. Pooled peod ühtedega, pooled teistega. Paraku, et olla sissepoole inimene, peab olema kosmiliselt suure sisemaailmaga ja ma eriti ei usu, et mul seda on. Aga ma püüan. Iga kord, kui olen ennast lootusetult kaotanud, alustan algusest. Hakkan ennast kasvatama. Sissepoole. Suuremaks. Mööduvad kuud, mööduvad aastad, kasvan millimeetri... Tahaks rohkem. Aga eks iga päev on uus võimalus osta see uus vaas või lugeda see uus raamat, mis aitab paigalseisu muuta parimaks kasvulavaks. Olla nagu hea projektiga maja, mis ootab siseviimistlust ja mille kallal saab nokitseda päevast päeva ja aastast aastasse. Lihtsalt enda jaoks tuleb aega varuda.