Error 678

Juba julgelt nädalajagu päevi olen maadelnud Elioniga, kes väidab, et mul pole internetti sellepärast, et ma ise olen jobu, mitte sellepärast, et neil oleks kuskil mingi kala. Eile tore itimees tegi kindlaks, et viga ei ole minus ja täna tore tehnik parandas Elioni vea ära. Aga Elioni suhtumine, et igal juhul olen ise süüdi ja kui nad veel kaks sõna minuga räägivad, tuleb arvele numbreid juurde kirjutada, ehmatas vihast südame poolseisma.
Aga mis me sellest. Elu on täis asju, mis meist ei sõltu ja mis igal juhul tuju suudavad rikkuda. Näiteks shokolaadikook jõuab paari päevaga külmkapis hallitama minna ja cd-mängija ei loe tähtsaid plaate. Või saab telefonilevi keset kõige magusamat klatši otsa või saab aku tühjaks just siis, kui sa pole arvestanud, et oled nii pikalt kodust kui laadimisvõimalusest eemal. Kõik asjad, milleta saab elada, aga miks ma peaks.
Juba nädal aega on enesetunne kehvapoolne. Kõik nagu on, aga midagi on puudu. Ja nii puudu, et roni või mööda sirget seina üles ja karju appi. Tubadesse saab jupikaupa valgus, aga mina kompan ikka pilkases pimeduses. Motivatsioon on väljalülitatud, entusiasm on kadunud, optimism on säästurežiimil - tundub, et keegi on peamise kaitsme välja lükanud. Isegi keskkonnavahetus ei suutnud mind restart'ida. Linnad vahelduvad autoaknas ja mina olen ikka ninapidi Sudoku vihikus kinni. Ei huvita. Esimest korda elus käisin pealinnas poodides nii, et mitte midagi ei ostnud. Isegi autos otsa saanud Orbit Drops'e mitte.
On kummaline, kuidas inimesel võib olla miljon toredat asja elus, aga kui puudub õige liim, mis seda kõike koos hoiaks, ei suuda ühtegi olemasolevat väärtust tähelepanna. Võib olla palju toredat isegi homses päevas, mida oodata, aga ei suuda ootust tunda. Sealt vist tulebki ütles - olen liimist lahti.
Võibolla selline madalseis tuleb läbi põdeda nagu gripp. Lukustadagi ennast koju, lülitada telefon välja, lugeda raamatuid, süüa valmistoitu, vaadata filme, magada... Oskus olla õnnelik on needus - inimene armastab äärmusi. Filmi Exhale soundtrack mängib vaikselt toanurgas ja ma nuputan, kuidas saaks ise väljahingatud. Uni ei aita, sellest olen ammu aru saanud, aga kuna homme on jälle toimekas hommikupoolik, pean ennast linade vahele sundima. Pean tunnistama - ei viitsi. Mitte midagi ei viitsi. Ei ärkvel olla, ei magada. Ei muusikat kuulata, ei vaikuses istuda. Ei tööd teha, ei puhata. Ei seltskonnas olla. Egle vist ütleks selle kohta 'üksi-kass'.