Walking and talking... but somehow not human!

Kunagi ütleks üks tuttav tütarlaps, et mehed on rumalad. Ja eriti veel eesti mehed. Et nad ei oska naistega käituda. Et nad on matsid. Mina manasin endale silme ette paar tõsiselt lahedat sõpra ja mõtisklesin, et ei tea, mida ta mõtleb, minu meelest on eesti mees tore.

Esimese hooga ei tulnud mulle pähegi, et on olemas igasuguseid mehi. Ka selliseid, kes selleks, et ennast suurena tunda, ronivad nahast välja, et naist tibatillukeseks teha.

Leidsin end toanurgast täpiks muutumast. Olin peaaegu kärbsesita suurune, kui enda ümber ringi vaatama hakkasin. Vaatasin oma elu üle, revideerisin põhjalikult – tehtud teod, töö, soovid, unistused, sihid.

Ühtäkki muutus kärbsesitt olematuks ja mina jälle suureks. Ma kasvasin mõnekümne minutiga rohkem, kui oma senise eluga kokku. Kõik hea on mu ellu tulnud viivitusega, väga raskelt, aga kui kohal, olen olnud ülirahul. Ma väidan kindlalt, et ma ei muudaks midagi. Mu elu läheb kindlas suunas, kindlate tähtede poole ja inimesed, kelle teed minu omaga vahel küll ristuvad, aga muul ajal teises suunas liiguvad, ei oma iial õigust kritiseerida valikuid, mis toovad naeratuse mu näole.

Paljud inimesed on terve elu rahulolematud. Nad on argpüksid. Fantaasiavaesed jänesed, kes ei julge unistada ega muutusi teha. Ja nad on kadedad, kadedad unistajate peale. Kadedad, et endal puuduvad suured mõtted ja teadmine, et vaid taevas on piiriks ja elu on alles ees. Kadedad, et ei ole leidnud oma südamele rakendust.

Jah, mul on vahel raske. Aga olen kuhjanud enda ümber inimesed, kes usuvad mu unistustesse ja toetavad neid. Toetavad mind. Vahel on lihtsalt vaja selles üle veenduda. Uuesti aru saada, mida väärt oled.

On olemas inimesed, kes müüvad lahtisel turul kassipoegi ja need, mis müümata jäävad, seotakse kilekotti ja pannakse kilekotiga puu alla. Need inimesed elavad mingis paralleelses maailmas, sest minu maailmas selliseid ei ole. Minu maailmas on inimesed, kes heategevuslikul oksjonil loomade varjupaiga heaks kulutavad tuhandeid kroone soetamaks endale paar minu kirjutatud luulerida, roostes sulest tulnud tänusõnu. Ja me kõik valime endale ise, millises maailmas me tahame elada. Absurd on mõelda, et me kõik elame ühes maailmas, me ei ela. Triviaalse näitena võiks võrrelda enda maailma Paris Hiltoni või Britney Spearsi omaga. Kui ennast nende kingadesse tõsta kasvõi sekundiks, on selge, et need on erinevad maailmad. Ja mulle meeldib minu oma rohkem. Mulle meeldib minu omas kõige rohkem.

Eks tuleb homme jälle väike must märkmik välja otsida, selle kõige salajasema numbriga sellelt viimaselt, kõige salajasemalt lehelt. Lihtsalt kindlustamaks, et suurepärased inimesed mu elust ei kaoks. Lihtsalt, et öelda tere ja lasta tal aidata minu maailma kaitsemüüre tugevdada. Kui iial peaks juhtuma, et ma kukun, siis vähemalt tean, et minu sõbrad moodustavad suurepärase ohutusvõrgu. Õnn, mu sõbrad, ON elustiil.