Ma teile ütlen, ahnus ja kadedus on edasiviiv jõud. Minu paneb see jõud varsti püssi ostma näiteks.
Tulen mina täna trennist, lähen trennikott seljas otse Selverisse, sest seal ainus minu linnaosa apteek, ostan kõikvõimalikku kraami koju ja napilt poest välja saanud, rebeneb nagu noaga lõigatult minu paberkoti sang. Mõtlesin - minna poodi tagasi, investeerida 7 eeku kahte täiendavasse kotti (kuna ilmselgelt koti sisu oli ühe jaoks liiga raske) või kuidagi ennast koju ikka saada.
Seisin mõne minuti, mõtlesin, et ilusa ilmaga paarisaja meetri pärast taksot võtta oleks tobe. Surusin siis oma vigasest kotist võimalikult palju asju trennikotti, pesupulbri võtsin kätte ja sandi koti pigistasin vigast sanga pidi pihku.
Mõnekümne meetri pealt läks käsi krampi, võtsin koti nagu lapse sülle. Jalutasin edasi - raske trennikott seljas, raske poekott süles, suur pesupulbripakk sangapidi käes. Jõudnud oma elamurajooni läks pulss üles. Nimelt üks arendaja on enda ehitatud korterelamud piiranud aiaga, kust läbi ei saa. Minu maja koos veel paari majaga on nagu pidalitõbised aiast väljas. Meie majade lastel on keelatud isegi vaadata nonde majade vahel olevate mänguväljakute poole ja poodi minekuks tuleb teha mõned sajad meetrid ringi.
Huvitav kust Linnaehituse suured isad endale särke ostavad? Laste poest? Et kust nagu saab riideid nii kitsale rinnale... Mina igatahes sain tuju rikutud ja katkine sõrm hakkas kah valutama.