Jäin mõtlema, et suhted meenutavad kasiinosõltuvust. Igal esimesel võimalusel hüppad peaees tulle ja panustad kõik, mis sul on, aga teadupärast the house always wins ning lõpuks oled üksi, kõigest ilma ja janunemas uue võimaluse järele. Mahamängimiseks panustel piirid puuduvad, sest ükskõik kui vähe sa endast anda kavatsed, ikka lähed hoogu ja annad rohkem kui võimalik.
Kui palju olen ma kahetsenud ja kaotusepisaraid valanud... Rohkem kui meenutada tahaks. Sellises olukorras oleks isegi üks liiga suur number. Olen endale lubanud, et mina enam kaotama ei lähe.
Hetkel olengi mina vist maja. Lasen panused kõrgeks ajada, riskid kirjeldamatuks, ärevusest on õhk elektrit täis. Mööduvad tunnid, päevad, nädalad. Panused kerkivad veelgi. Aga maja ei ava kaarte. Mängijad muutuvad närviliseks. Kes on last man standing?
Usun, et juhtub ime - maja kaotab. Vähemalt tundub nii. Oot... mina olen ju maja!?