Nii lihtne on paugutada uksi ja lihtsalt minema kõndida! Mnjah… Lihtne… Kui keegi mu silmi praegu näeks. Paistes mis paistes. Ja ega vähene ööuni ka abiks ole. Isegi varbad vähkresid teki all. Või oli see hoopis sellepärast nii, et öeldud sõnades on oma iva… Mida aeg edasi, seda kiiremini ja väiksema asja peale ma minema kõndima kipun. Kust siis iganes.

Ühe teooria järgi on kõiges süüdi ajastus. Valed sõnad õigel ajal, õiged sõnad valel ajal, vale inimene õiges situatsioonis, õige inimene äärmiselt vales situatsioonis (olukord, kus hoopis ise jääd vale inimese rolli)… Rääkimata siis tähtede seisust. Ehk kui õiged sõnad õigel ajal õige inimese suust midagi muuta ei suuda. Ja nii äärmiselt hea ja mõnus on lükata süü kellegi või millegi sellise kaela, kes ennast kaitsta ei saa ja mida me ise ei saa mõjutada. Ajastus on ette juba kõiges süüdi.

Ühel hetkel räägid musta valgeks ja punast siniseks ise märkamata, millal see vestlus üldse sinnani jõudis. Kolmandate isikute reisimuljetestki võib saada sõja tannermaa. Vaielda ja kakelda saab kõige üle. Täiesti märkamatult on hääled tõusnud kõrgustesse ja volüüminupp häälepaeltel keerdunud põhja kinni. See, kellel pisarad kurgus ja häält enam üldse välja ei tule, peabki ju lõpuks uste paukudes minema kõndima. Elementaarne viimase sõna õigus.

Oleks me temperamentne rahvas, ma saaks kõigest aru, aga tuimale ja külmale eestlasele on sellised kodusõjad endalegi iga kord šokk. Ja iga kord kisma lõpus on süda raske, meel kurb. Kõik, mis on öeldud ja ütlemata jäetud, on välja kukkunud hoopis teisiti kui algselt mõeldud. Kõik kõlab ühtäkki halvasti. Kõigel on kibe alatoon.

Tunnike hiljem telefonikõne kauguses läheb torm mööda. Vaikselt. Aegamööda. Üks lause muudab kõik toonid arusaadavaks. Ja jällegi tahaks pükstelt võtta rihma ja nüpeldada Ajastust. Seda, mida öeldakse pärast, tahaks kuulda näost näkku. Et ka vaikuses oleks palju vastuseid, sest vaikust peab mõnikord lihtsalt nägema. Mõnikord on iga hingetõmbepaus tähtis. Ja võib-olla kui päris esimese sõja ajal oleks keegi vaikust näinud, oleks midagi teistmoodi. Võib-olla oleks kõik teistmoodi. Aga võib-olla ei muudaks see midagi.

Mustmiljon poolikut tõde või õiges hetkes kasvõi üks välja ütlemata sõna paneb veel jupp aega hiljem südame kiiremini põksuma. Aga ega nüüd, hiljem, ei ole vist ka enam mõtet midagi öelda. Tagantjärele targutamine ei muudaks niikuinii praegust hetke.

Vähemalt, täna ma usun, et igas sellises minemakõndimises on õppetund. Olen nädal aega pabistanud, millise mulje jätan hunnikule võõrastest. Täna, kui on aeg nende võõraste ette astuda, ei hooli ma enam sellest. Teen seda, mida alati olen teinud. Lõpuks loeb ju ainult nende inimeste arvamus, kes olid eile, on täna ja kindlasti ka homme mu elus ja südames.

Kui neid minu sisse kinni jäänud inimesi ainult vähem oleks… poole maailma järgi on väga raske oma samme seada. Igaüks neist soovib mulle ainult parimat ja igaühe parim on erinev. Mis on parim minule? Mis on parim minu jaoks? Keset neid erinevaid hääli ja arvamusi olen segadust täis. Ma tean, et ma ei peaks kuulama, aga ma ju tahan kuulata. Alati. Lähedased inimesed on minu põhjus hommikul ärgata ja päikesekillud oma silmades uuesti ja uuesti särama lihvida.