112 ja kiire abi
Ma kohe ei tea, kuidas inimene üldse ei õpi. Täna jälle - jõin õhtusöögi kõrvale suure tassi kohvi ja nüüd ei näe magada. Vähkresin voodis küljelt küljele ja loopisin selili lamades käsi igas ilmakaares ja kuskil selle rabelemise vahel tuli ebaõiglus hinge. See ebaõiglus, mida ma tegelikult juba õhtul tundsin, aga ööd on ju alati pimedamad. Aga alustagem algusest.
Eile tuli sms, et minu udupeened super ilusad öökapid on Smartposti vahendusel Lõunakeskusse jõudnud. Ma küll kujutasin ehedalt ette, et kaks öökappi on pakitud sisuliselt kahte suurde ümbrikusse, aga kuna tegu on ikkagi mööbliga, siis otsustasin, et autojuht on hädavajalik. Esimeseks ohvriks valisin ema, kes suunas mu enda elukaaslase jutule. Mõeldud-räägitud-tehtud. Täna peale trenni oli tema kaasa mul ilusti vastas ja kihutasime mu maisele varale järgi.
Autos hakkas minu autojuht ja abi-pakikandja rääkima, et tal on äärmiselt sitt päev olnud. Omadele ebaõnnekildudele lisaks oli tööjuures nõme päev. Üks vanamees sai õuepeal viga. Nimelt olla vanapapi hakanud üle aia ronima ja ilmselt kuidagi libisenud ja sinna aia otsa rippuma jäänudki. Sellest tõsiasjast, et papi ripub aia otsas, jooksis teda teavitama ehitaja, kes neil tööjuures vana maja renoveerib. Kahekesi tõstetigi vanahärra aiateiba otsast alla ja esimene asi mis juhtus oli see, et õnnetu reiest purskus verd.
Oleme ema mehega paljuski sarnased. Nii üritame mõlemad vältida võõraid kehavedelikke. Võõras higi ajab öökima ja sind täis pritsiv võõras veri ei ole ka kindlasti meeldiv. Nii ta tormaski eemale, et helistada 112 ja kutsuda kiirabi.
Loomulikult läheb aega, et selgeks teha enda asukoht. Kõigepealt ütled aadressi, siis asutuse nime ja siis hakkad dispetšerile seletama, kus kohas asub Liiva ja Puiestee tänava nurk. Võiks ju mõelda, et see asub Liiva ja Puiestee tänava nurgal, aga seda järeldust operaator ilmselt esimese viie minutiga teha ei suutnud.
Ütlen ausalt, see kõik on mulle liigagi tuttav. Kui mõned talved tagasi auto minu ja mu sõbranna nina ees pirueti tegi ja kraavi sõitis, siis mu sõbranna seletas 15 minutit ja kolm erinevat kõnet, kus meie asume, sest õudselt segane on operaatori jaoks selgitus, et oleme Tartu-Tallinn maanteel ja Tartust on Tallinna suunas sõidetud 125 kilomeetrit. Teadsime kilomeetreid täpselt, sets olime linnapiiris autot tankinud ja kilomeetrilugeja nulli löönud. Ma arvan, et tegime loomkatseid bensiini hulga ja läbitud kilomeetrite reaalseid seoseid leida püüdes. Ja peole jäime ka hiljaks, mitte et enam peole minna tahtnud olekski. Olime selleks liiga šokis. Šokis just kiirabist, mitte õnnetusest endast.
Tuleme aga selle õnnetu vanahärra juurde tagasi, kes hooldekodu hoovis surma ootas. Olgu öeldud, et vanahärra oli alguses isegi teadvusel, rääkis vastu ja puha kui temaga suhelda. Aga kaua sa jaksad, kui arter on pooleks ja verd välja lahmab. Ja kiirabi... Tuli rahulikult. Kui kiirabiauto lõpuks paistma hakkas, loksus see rahulikult umbes 40 km/h sõitnud panni taga. Kiiret ei ole ju kuhugi. Ja täiesti uskumatu, aga mõelda vaid, vanapapi suri kohapeal oma vigastustesse.
Hiljem üritasin kodus oma öökapikesi kokku panna ja kuuldu üle väga enam ei juurelnud. Heade inimestega juhtuvad halvad asjad. Aga siis kõik pöördus... Ema mees helistas mulle ja ütles, et vaataksin Reporterit, seal räägitakse õnnetusest. Teen siis jooksuga teleka lahti, et no mida on arstidel ja kiirabil ja sellel operaatoril enda kaitseks öelda, ja mis ma näen ja kuulen! Sisuliselt joodik jõi ennast surnuks.
Ma isegi ei tea, kust oma nördimuse kirjeldamiseks alustada. Kas sellest, et me oleme defineerinud joodikuks mehe, kelle eest mitte keegi ilmselgelt ei hoolitse, kui ta riigi turjale on lükatud? Ma arvan, et kui minul ei oleks siin maailmas mitte kedagi ja ma peaksin elama hooldekodus, siis ma ka teeks õlle või paar. Või kui mul on kuskil pere, kes on mu enda kaelast ära lükanud... Siis jooks suisa kangemat kraami.
Ma tean, et meie riigis ületab uudisekünnise see, kuidas Olja tappis joomingu käigus Galja (tavaliselt pussitas surnuks), aga minu meelest on enam kui näotu õnnetu elu õnnetu lõpp lükata samasse lahtrisse. Ma loodan, et kui mul peaks surma hetkel olema pokaal veini sees (sest sain oma padjaklubiga kokku, näiteks, ja me alati joome 10 peale pudeli), siis minust ei mäletataks, et ma jõin ennast surnuks. Ma loodan, et kui mul infarkti hetkel on väike promill ja kiirabi ei suvatse tulla, siis mul ikkagi oli infarkt, mitte ma ei joonud ennast surnuks.
Kõige vähem tahan ma süveneda sellesse, kuidas me Veeriku Selveri juurde ootasime ükskord kiirabi kolmveerand tundi. Maarjamõisa haigla, kust kiirabi saadetakse, asub Selverist 7minutise jalutuskäigu kaugusel. Paraku mees, kes sõiduteel teadvuseta maas oli, ei saanud seda 7minutilist jalutuskäiku teha.
Mulle meenub, kuidas minu tuttava ema insuldiga haiglasse viidi. Nad ise viisid. Kolme tunni jooksul peale insulti oleks pidanud ta mingi süsti saama. Ma ei ole arst, ma ei tea, mis süst see on. Aga ta ei saanud seda süsti. Kolme tunniga ei oldud teda uurimagi veel hakatud, et mis tal üldse mureks on ja mis tuuled teda haiglasse toovad. Et perekond insuldist rääkis... Ega nemad ju arstid ole!
Kindlasti arstid päästavad elusid. Kusagil. Mõnikord. Enamasti aga seal, kus on elu ja surma küsimus, jääb surm peale. Sest kiirabi ei tule. Sest diagnoos on vale. Sest isegi lahkamisel ei selgu, mis juhtus. Sest tibatillukesel igapäevasel tähtsusetul operatsioonil jookseb patsient verest tühjaks. Nagu õhtul see vanahärra verest tühjaks jooksis, kiirabi oodates.
Ja ma ei taha lugeda kommentaaridest, kuidas arstide palgad on väiksed. Kõik, kes arstiks õppima lähevad, teavad, et arstide palgad on väiksed. Kui sellele vaatamata on selline valik tehtud, siis verest tühjaks ei tohiks küll patsientidel joosta lasta.
Ja ainus, mis mina teha saan, on poetada kurbusepisara selle vanahärra pärast ja vihapisara ühes teises suunas.
Eile tuli sms, et minu udupeened super ilusad öökapid on Smartposti vahendusel Lõunakeskusse jõudnud. Ma küll kujutasin ehedalt ette, et kaks öökappi on pakitud sisuliselt kahte suurde ümbrikusse, aga kuna tegu on ikkagi mööbliga, siis otsustasin, et autojuht on hädavajalik. Esimeseks ohvriks valisin ema, kes suunas mu enda elukaaslase jutule. Mõeldud-räägitud-tehtud. Täna peale trenni oli tema kaasa mul ilusti vastas ja kihutasime mu maisele varale järgi.
Autos hakkas minu autojuht ja abi-pakikandja rääkima, et tal on äärmiselt sitt päev olnud. Omadele ebaõnnekildudele lisaks oli tööjuures nõme päev. Üks vanamees sai õuepeal viga. Nimelt olla vanapapi hakanud üle aia ronima ja ilmselt kuidagi libisenud ja sinna aia otsa rippuma jäänudki. Sellest tõsiasjast, et papi ripub aia otsas, jooksis teda teavitama ehitaja, kes neil tööjuures vana maja renoveerib. Kahekesi tõstetigi vanahärra aiateiba otsast alla ja esimene asi mis juhtus oli see, et õnnetu reiest purskus verd.
Oleme ema mehega paljuski sarnased. Nii üritame mõlemad vältida võõraid kehavedelikke. Võõras higi ajab öökima ja sind täis pritsiv võõras veri ei ole ka kindlasti meeldiv. Nii ta tormaski eemale, et helistada 112 ja kutsuda kiirabi.
Loomulikult läheb aega, et selgeks teha enda asukoht. Kõigepealt ütled aadressi, siis asutuse nime ja siis hakkad dispetšerile seletama, kus kohas asub Liiva ja Puiestee tänava nurk. Võiks ju mõelda, et see asub Liiva ja Puiestee tänava nurgal, aga seda järeldust operaator ilmselt esimese viie minutiga teha ei suutnud.
Ütlen ausalt, see kõik on mulle liigagi tuttav. Kui mõned talved tagasi auto minu ja mu sõbranna nina ees pirueti tegi ja kraavi sõitis, siis mu sõbranna seletas 15 minutit ja kolm erinevat kõnet, kus meie asume, sest õudselt segane on operaatori jaoks selgitus, et oleme Tartu-Tallinn maanteel ja Tartust on Tallinna suunas sõidetud 125 kilomeetrit. Teadsime kilomeetreid täpselt, sets olime linnapiiris autot tankinud ja kilomeetrilugeja nulli löönud. Ma arvan, et tegime loomkatseid bensiini hulga ja läbitud kilomeetrite reaalseid seoseid leida püüdes. Ja peole jäime ka hiljaks, mitte et enam peole minna tahtnud olekski. Olime selleks liiga šokis. Šokis just kiirabist, mitte õnnetusest endast.
Tuleme aga selle õnnetu vanahärra juurde tagasi, kes hooldekodu hoovis surma ootas. Olgu öeldud, et vanahärra oli alguses isegi teadvusel, rääkis vastu ja puha kui temaga suhelda. Aga kaua sa jaksad, kui arter on pooleks ja verd välja lahmab. Ja kiirabi... Tuli rahulikult. Kui kiirabiauto lõpuks paistma hakkas, loksus see rahulikult umbes 40 km/h sõitnud panni taga. Kiiret ei ole ju kuhugi. Ja täiesti uskumatu, aga mõelda vaid, vanapapi suri kohapeal oma vigastustesse.
Hiljem üritasin kodus oma öökapikesi kokku panna ja kuuldu üle väga enam ei juurelnud. Heade inimestega juhtuvad halvad asjad. Aga siis kõik pöördus... Ema mees helistas mulle ja ütles, et vaataksin Reporterit, seal räägitakse õnnetusest. Teen siis jooksuga teleka lahti, et no mida on arstidel ja kiirabil ja sellel operaatoril enda kaitseks öelda, ja mis ma näen ja kuulen! Sisuliselt joodik jõi ennast surnuks.
Ma isegi ei tea, kust oma nördimuse kirjeldamiseks alustada. Kas sellest, et me oleme defineerinud joodikuks mehe, kelle eest mitte keegi ilmselgelt ei hoolitse, kui ta riigi turjale on lükatud? Ma arvan, et kui minul ei oleks siin maailmas mitte kedagi ja ma peaksin elama hooldekodus, siis ma ka teeks õlle või paar. Või kui mul on kuskil pere, kes on mu enda kaelast ära lükanud... Siis jooks suisa kangemat kraami.
Ma tean, et meie riigis ületab uudisekünnise see, kuidas Olja tappis joomingu käigus Galja (tavaliselt pussitas surnuks), aga minu meelest on enam kui näotu õnnetu elu õnnetu lõpp lükata samasse lahtrisse. Ma loodan, et kui mul peaks surma hetkel olema pokaal veini sees (sest sain oma padjaklubiga kokku, näiteks, ja me alati joome 10 peale pudeli), siis minust ei mäletataks, et ma jõin ennast surnuks. Ma loodan, et kui mul infarkti hetkel on väike promill ja kiirabi ei suvatse tulla, siis mul ikkagi oli infarkt, mitte ma ei joonud ennast surnuks.
Kõige vähem tahan ma süveneda sellesse, kuidas me Veeriku Selveri juurde ootasime ükskord kiirabi kolmveerand tundi. Maarjamõisa haigla, kust kiirabi saadetakse, asub Selverist 7minutise jalutuskäigu kaugusel. Paraku mees, kes sõiduteel teadvuseta maas oli, ei saanud seda 7minutilist jalutuskäiku teha.
Mulle meenub, kuidas minu tuttava ema insuldiga haiglasse viidi. Nad ise viisid. Kolme tunni jooksul peale insulti oleks pidanud ta mingi süsti saama. Ma ei ole arst, ma ei tea, mis süst see on. Aga ta ei saanud seda süsti. Kolme tunniga ei oldud teda uurimagi veel hakatud, et mis tal üldse mureks on ja mis tuuled teda haiglasse toovad. Et perekond insuldist rääkis... Ega nemad ju arstid ole!
Kindlasti arstid päästavad elusid. Kusagil. Mõnikord. Enamasti aga seal, kus on elu ja surma küsimus, jääb surm peale. Sest kiirabi ei tule. Sest diagnoos on vale. Sest isegi lahkamisel ei selgu, mis juhtus. Sest tibatillukesel igapäevasel tähtsusetul operatsioonil jookseb patsient verest tühjaks. Nagu õhtul see vanahärra verest tühjaks jooksis, kiirabi oodates.
Ja ma ei taha lugeda kommentaaridest, kuidas arstide palgad on väiksed. Kõik, kes arstiks õppima lähevad, teavad, et arstide palgad on väiksed. Kui sellele vaatamata on selline valik tehtud, siis verest tühjaks ei tohiks küll patsientidel joosta lasta.
Ja ainus, mis mina teha saan, on poetada kurbusepisara selle vanahärra pärast ja vihapisara ühes teises suunas.
posted by Merlin | 2:02 AM
2 Comments:
Ma tahaksin olla objektiivne, aga ma pole, sest ma olen ise selle kõige sees, päevast päeva, kuus ca 200 tundi..
Aga kaks täpsustust ehk siiski, kui tohib:)
Kiirabi ei sõida välja Maarjamõisa Haiglast ja samuti ei saada seda haigla välja. Lõuna-Eesti Häirekeskus asub Elvas ning Kiirabil on oma nn. kiirabimaja Riia tänaval.
Teiseks see insulditeema.
Jah, nüüdsel ajal, kui meditsiin on nii kaugele arenenud, et insuldihaigele on võimalik veeni süstida trombi lõhustavat ainet (ajuinsult tekib ka trombi sattumisel veresoonde), aga selle süstimise eelduseks on pikk nimekiri, mis patsiendil peab olema või ei ole, alates põetud-põetavatest haigustest kuni haiguse tekkimise alguseni välja.
Ma tahtsin lihtsalt täpsustada.
Mis puutub vanahärra tembeldamisel joodikuks - nõustun täiesti - see on ülekohtune.
Loodan, et sul siiski mõni positiivne kogemus ka seoses meditsiiniga on.
Päikest ja tervitusi Triinult.
(küllap sa aimad, kellelet...)
Selle trombi lõhustamise kohta, Triin - keegi isegi ei küsinud haiguslugu enne kui aeg möödas oli. Keegi ei tundnud huvigi!
Selle hooldekogu intsidendi osas... Riia tänavast oleks pidanud kiirabi veel kiiremini jõudma kui Maarjamõisast. Ja Tartu linnas ei ole kuhugi võimalik 30-40min sõita (nagu tookord Veeriku Selveri juurde tuldi). Ja miks ei jää telefonis märki maha, mis kell sa oled kiirabisse helistanud? Et sa pärast ei saaks öelda, et kiirabi tulek võttis liiga kaua aega?
Ja ma ei saa aru, miks peab 10min operaatorile seletama, kus me asume, kui aadress on ju juba öeldud! Ütleme nii, et kiirabiga seotud häid emotsioone tuleb veel oodata.
Postita kommentaar
<< Home