Sünnipäevakahjustused

Reede oli üks neist reedetest, mida mina igal võimalikul juhul üritan vältida – maja külalisi täis. Trennist tormasin pooljoostes poodi ja sealt koju, et teha viimased ettevalmistused. Tänu jumalale on emal võti ja ta tuli peale tööd appi, nii et kui mina koju jõudsin, olid ainult guacamole valmistamine, booli kokku segamine, riiete vahetamine ja laua katmine selleks tunniks ajaks jäänud, mis mind külaliste saabumisest lahutas. Sain eneselegi suureks üllatuseks suisa kümmekond minutit enne külaliste saabumist oma toimetustega ühele poole ja istusin diivaninurka, vaatasin aknast kaugusse ja mõtlesin, mis kuradi moodi ma mahutan kümme inimest elamisse, kuhu on plaanitud mahtuma maksimaalselt kuus.

Mulle enamasti kohutavalt meeldib tööjuures inimestega suhelda. Pläkutan alati adminniga nagu homset polekski, arutan kolleegidega maailmapoliitikat (kes mis harjutusest mida arvab) ja räägin klientidega millest iganes. No seda muidugi juhul, kui mul just sajandi väsimust peal ei ole, mis kevadeti on paraku aeg-ajalt vältimatu. Kodus see eest hoian ma inimestest nii kaugele kui võimalik. Ma ei kutsu külalisi, ei käi ise kuigi tihti külas ja telefoni otsas rippumas kohtab mind ka imeharva. Isegi MSN-is suhtlen võrdlemisi väheste inimestega ja sageli eelistan üldse mitte suhelda. Kodu tähendab minu jaoks ülimat puhkust. Kõigest ja kõigist. Ma arvan, et on õige koju jõudes maailm ukse taha jätta.

Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles. Minu õnnetused tavaliselt laulavad alati juba kaugelt ja kõva häälega, nii et enamikku neist näen ma tulemas, hoolimata millest ei suuda ma neid ära hoida. Nii ma tean asenduste perioodil alati, et varem või hiljem tekib mingi suurem või väiksem väsimusvigastus, ja nii nägin ma ette ka seda, et sajast inimesest 94 (loe: kindlasti mina, võib-olla keegi veel) istuvad maas, kui minu juures piisavalt istekohti ei ole. Paraku tegin väikse valearvestuse. Nimelt ma eeldasin, et laulev revolutsioon või maailmalõpp tabab mu kodu, mitte mind ennast. Ringi jooksvate laste puhul eeldad ju ikka, et kas dipikaste keeratakse kallile vaibale, mida pole võimalik kuidagimoodi hiljem päris puhtaks saada või et läheb ümber mingi jook, mis rikub laudliniku (mis on kunagi hästi ammu ema tehtud, nii et sellist uut osta ei ole võimalik).

Ma ei taha öelda midagi oma suguvõsa meeste kohta, kes leidsid korduvalt, et bool on lahja (pudel vahuveini, pool pudelit rummi ning pakk mahla mõningate jääkuubikute ja peotäie marjadega). Andke andeks, siin majas elab sportlane, ei kavatse iial baarikappi odavat viskit täis osta! Ja guacamole nägevat välja nagu tavott ja tavaline poest saadav dipikaste olevat ikkagi parem. Ses osas naiste arvamused jagunesid umbes pooleks ja mõned isegi eelistasid värsket, ainult püreestatud köögiviljadest koosnevat dippi. Kui kell aga juba kahe tunni täitumisele sugulastega viitas, tuli mul uni peale. Uni tuli peale ka ühe tädi mehele ja teise tädi pojale, kes varjamatult vaevu silmi pilukil suutsid hoida.

Ühel vähestest katsetest end ainsa põrandalistujana püsti ajada tegin saatusliku liigutuse, mida ma isegi kirjeldada ei oska, sest ma ei tea, milline oli see hetk ja millega täpselt ma oma selja ära tõmbasin, aga ühel hetkel ei saanud ma enam õieti hingatagi. Loomulikult keegi peale minu seda pisiasja ei märganud ja ma leidsin, et why bother teiste õhtu ära rikkumisega, bool on isegi lahja.

Seljasandina muutus ka minu parema käe motoorika. Ei olnud enam seda liigutuse teravust ja lõpetatust nagu tavaliselt taco chipse guacamolesse kastes, sest terav valusööst võis katse suupistet kätte saada lõpetada suvalisel hetkel. Nii juhtuski, et see olin mina, kes selle isetehtud-hästitehtud dipi linikule pudistas.

Külaliste lahkudes algas operatsioon koristamine, mis kestis kaks tundi. Põhiliselt, kuna kõik tegevused tuli teostada vasaku käega. Kangelasena tassisin kell kaks öösel välja ka kolm kotitäit prügi ja ainus asi, mida ma öösel, vasaku käega, tegema ei hakanud, oli tolmuimejaga põrandate üle käimine.

Öösel õnnestus magada vasakul küljel ja põgusalt ka selili. Hommikuseks äratajaks oli sellele vaatamata valu. Esimesed paar tundi ma arvasin, et nüüd on mu elu läbi. Nägemist trennid, goodbye cruel world. Helistasin oma massöörist kolleegile, aga nii kui numbri ära olin valinud meenus, et teda ei ole nädalavahetusel Tartus. Vahetult enne notarite guugeldama hakkamist (testamendi ära tegemise tarbeks) helistasin meie supernunnule adminnile, keda lahutab füsioteraapia magistrikraadist veel viimane aastake pingutust. Tema aga ohkas tooniga, kust lugesin välja paanika, et kust nüüd asendusi võtta, ja ütles, et ega ei olegi midagi teha, tuleb lihtsalt seljale puhkust anda. Mõistagi minu jaoks oli see vastus täiesti vastuvõetamatu.

Otsustasin, et olles ise teinud pilatest aastast võib-olla 2000 ja treeninud teisigi viimased kolm aastat, peab olema mingi võimalus ennast kahe päevaga terveks võimelda, sest mina töölt puududa ei kavatse. Viskasin põrandale pikali ja mõtlesin, kust alustada. Katsetasin erinevaid liigutusi ja ühtegi rullimist ega ülakeha põrandale surumist (noh, et näiteks tõstad puusa maast lahti ja seega vajub suur osa keharaskusest ülaseljale) teha ei saa. Tekkis kinnisidee välja selgitada, mis täpselt viga on saanud. Viskasin ennast kõhuli ja tegutsesin kätega püstijalu, võtsin anatoomiaõpiku ette lahti, lugesin oma pilatese-teemalisi raamatuid ja vastus tuli põhimõtteliselt ise minu juurde – romblihase venitus.

Suurest läbi valu katsetamisest väsinud, otsustasin lõunauinaku teha. Pärastlõunauinaku, kui täpsem olla. Sellest ei tulnud loomulikult mitte midagi välja. Eelmisel ööl oli ilmselgelt joodud alkohol valuvaigistina toiminud, sest nüüd ei olnud enam ühtegi head asendit. Õhtuks kirja pandud kohvikuplaan hakkas vaikselt lihasevalus hääbuma. Viimases meeleheites katsetasin alla neelatava loomatapjaga – võtsin sisse diclofenaci, mis tarkusehammaste väljatõmbamisest kapinurka oli jäänud. Poole tunni pärast hakkas vaikselt terav valu taanduma ja enam-vähem talutava väsimusvaluga asenduma.

Minu kohvikukaaslased tulid enne õhtusööki taeva kingitus taskus minu juurest läbi – sain selja peale pipraplaastri. Tulemusena õnnestus ka eile öösel magada. Muidugi mul oli magamiseks tegelikult suisa kolm suurepärast abimeest – diclofenac, pipraplaaster ja koormatäis mojitosid. Ebamugavustunne küll säilis, aga vähemalt oli võimalik seliliasendis magada. Ja ma mõtlen, et jumal tänatud, et võimlemisega tegeletud on, sest see on ainus, mis annab mulle praegu võimaluse ise sokid ja püksid ja papud endale jalga saada. Ehk siis ma suudan pulksirge seljaga ette kummardades päris palju asju ära teha.

Nii möödusid minu viimased sünnipäevapidustused ses elus. Otsustan järjekindlalt, et elu on liiga lühike, et seda teiste inimeste tahtmiste järgi elada, kannataja oled ainult ise. Happy fucking birthday to me!