Kevadine
Kogu talve olen kannatanud kõige rängema surutise all, mida end loovtööga elatav inimene iial kannatada võib. Tegemist on inspiratsioonisurutisega. Ma tean, kõlab kummaliselt et aeroobikatreener peab ennast loovtööd tegevaks. Enamus inimesi ei tule selle pealegi, et trenn ei juhtu iseenesest. Et treener mõtleb igaks tunniks sammukombinatsioone ja üleminekuid ühelt harjutuselt teisele. Ja siis on see minu kirjutav pool, mis on nii ära hääbunud, et ma enam ei mäleta, mis tunne on toimetajale lugu saata.
Inspiratsiooni ja tööga on mul üldse omamoodi suhe. Olen need kaks omavahel nii kõvasti kokku sidunud, et ühte ilma teiseta ei eksisteeri. Inspireerituna ja värskelt motiveerituna on tööd ju niivõrd lihtne teha! Ja mina olen laisk. Mina teen asju ainult siis, kui need on võimalikult lihtsad. Ma ei ole iial nõus ringiga minema, kui otse saab lihtsamini. Võite ette kujutada, kui südantlõhestavalt kohutav oli minu jaoks kaks päeva ringiga tööle jalutada, sest minu otsetee oli kahest kohast läbimatu – takistasid Võrtsjärve ja Peipsi suurused lombid, mida ääristasid aiad ja/või silma järgi otsustades umbes põlvini sissevajumist lubav pori.
Eile käisin ennast oma elust ja sissetallatud mõtteradadest välja kiskumas. Hea film teeb seda alati. Paraku tuleb tunnistada, et ka Hollywood näib kannatavat samasuguse surutise kallal. Indrek peaaegu et äratas mu keset filmi ütlemaks, et ma teda ärataks, kui ta magama peaks jääma. Nii kui popkorn ja pepsi otsas, hakkasid silmad kinni vajuma. Ja Cinamonis on ju toolid ka nii pehmed ja head ja kiiguvad... Positiivsena võib aga välja tuua selle, et kui kogu väsimusele vaatamata ei suuda ma tavaliselt õhtuti magama jääda, siis eile peale kinoelamust kukkusin mõne minutiga ära. Olen tänagi veel eilsest filmist unine.
Täna trennist koju jalutades tundus mulle, et kogu loodus on ulmeliselt pikast talvest nii väsinud, et isegi seda mõnusat kevadehõngu ei ole õhus, mida petekana korraks märtsi alguses lumele vaatamata sõõrmeisse võis tõmmata. Kevadisest linnulaulustki on sel aastal järel võib-olla pool.
Aga lootus sureb viimasena. Ühel päeval peab halb ja külm ja kohutav otsa saama. Ja eile Toomemäel jalutades olid esindatud kõik jääaja lõpu tunnused – seni autoteena tuntud alad olid tulvavee deltade alla uppunud ja kõrv kuulis kohinat igast suunast. Ja täna ma nägin midagi uskumatult lootustandvat! Nägin koltunud ja vaevu lumevabadel küngastel üksikuid madalaid, ent eksimatult värskeid, erkrohelisi murualgeid.
Me kõik vajame kevadet. Rohkem kui iial varem. Nii loodusesse kui oma ellu. Me kõik vajame kevadet.
posted by Merlin | 2:16 PM
15 Comments:
Sinu trennid on alati kõige paremad!
Mis filmi vaatasite?
Aga minule talv meeldis! Ma nautisin seda rohkem, kui eales varem! tahaks praegugi suusatada, aga murul ei saa ju:)
Eks tuleb jooksutossud välja otsida.
aitäh hea blogiposti eest taaskord!
Julia Roberts ja Clive Owen, "Kahepalgelised".
Ma mõtlesin, et Australiat vaatasite. Mul tuli siis hirmus uni peale, aga õnneks ei istunud kinos.
ohoo, mõtlesin, et see peaks olema hea film :(
Ma ka arvasin, et praegu jooksvatest see võiks kõige parem olla... Ma ei tea ühtegi teist Julia Robertsiga filmi, mis oleks jura. Kui "Kahepalgelised" ei kestaks 2h, võib-olla poleks nii hull olnud... Ja kui vanaks kõik näitlejad on jäänud!!!
Jah, tõesti on. Vaadates filmi Sex and the City oli natuke imelik tunne. Oli nii hästi näha kui kortulised näod neil tegelikult on. Kahju...
Minu arvates, kinos juba ammu ei ole midagi head vaadata.
"Seksi ja linna" kasuks räägib see, et seal näitlejad on sama vanad kui need tegelased, keda nad mängivad. Enamasti mängivad 40sed ju 20seid ja see häirib mind eriti hullult.
Jah, sul on õigus! Ja ma ei saa aru, kas näitlejaid on vähe? :) ei usu.
Imestasin kui hästi näeb Cameron Diaz välja... ja siis nägin tema pilte, kus ta on kosmeetikata. Ma olin minestamas, sinine nägu, täitsa hirmutav, nagu tehases terve elu töötaks.
Olgu, mis seal ikka, lähen vaatan ennast peeglis :D keegi pole ideaalne.
Mind näiteks hoopis rõõmustab fakt, et näitlejad ka vananevad. :) Julia Robertsi filme sai ju vaadatud juba lapsena ja mismõttes nüüd ta näeks välja parem kui mina?!
Hinge jäävad just need näitlejad, kelle filmidega me kasvasime. Need, mis tekivad juba siis kui oleme täiskasvanud ei ole enam "see". Mul oli nii kurb kui Antony Hopkins suri ära. Kahju, et Dastin Hoffman vananeb ja kunagi ka kaob. Oli nii palju andekaid ja mitmekülgseid näitlejaid. Uued aga kuidagi kõik ühte nägu.
tegelikult on väga vingeid näitlejaid, kes pole niivõrd uued, kuivõrd kassahittidest rikkumata. minu lemmikud on selline tsikk nagu parker posey ja selline maailma vingeim totaalne kameeleon nagu paul bettany. aga nad ei mängi kassahiti kategoorias peaosi. mitte et nad peaks nii jamades filmides mängima (viimase aja kassahitid on saast), aga midagi neile sobivat ja neid või nendesuguseid rakendavat võiks kinno tekkida küll. seda jennifer anistoni tõeliselt ei soovi vahtida... ja minu jaoks on cameron diaz sama pointless.
ühesõnaga, minu meelest ei ole tänastes vananevates kassahitinäitlejates teravust. nad on lõpmata igavad persoonid, kes ei suuda ühelegi tegelaskujule elu sisse puhuda.
jah, olen täiesti nõus. näiteks Guy Ritchie esimeses filmis olid nii huvitavad tegelased, aga enam neist ei näe kedagi peale seda, kes mängis Transporteris.
diaz pole üldse mingi huvitav näitleja. samuti aniston. nad on liiga ühesugused.
jaaaaa, proovisin eile vaatada Kahepalgelisi... ei tea, vist isegi poole filmini ära ei kannatanud, jube igav film ja isegi näitlejate mäng ei innustanud. Julia üldse ei meeldinud selles filmis.
Postita kommentaar
<< Home