Aastajagu päevi tagasi rääkis minu kolmekümnendate teise poolde jõudnud sõbranna, et oli ühel päeval avastanud, et tema käed näevad samasugused välja, nagu ta lapsepõlvest mäletab oma ema käsi. Ta imestas, millal koolide ja töö ja laste vahel ta küll nii palju vanemaks on saanud, ja mitte lihtsalt vanemaks, vaid sama vanaks kui ema. Mõtlesin juba siis, kuidas kiirelt mööduvad nädalad on tegelikult kiirelt mööduvad aastad ja arutlesin endamisi, millal tuleb hetk, mil mina ennast sooneliste kätega ja emarollist leian. Millal ma enda kohta enam noor öelda ei saa.

Koolilapsena oli lihtne, vanust arvestati selle järgi, mitmendas klassis keegi käis. Täpsed kuud ja päevad ei oma ju tähtsust, kui sina oled seitsmendik ja teine on viiendik. Vahe on kaks valgusaastat. Millalgi pärast kahekümne esimest sünnipäeva hakkavad numbrid aga sassi minema ja ununema. Sõbrannade vanuses ei ole enam päris kindel ja oled ise samasugune nagu lapsepõlvest on meeles ema, kes helistas pool suguvõsa läbi ja arvutas telefonitsi, kui vanaks järgmine sünnipäevalaps täpselt saab ja ega tal juubel ei ole. Kahekümnendate teise poolde jõudes tabas mind isa-sündroom ehk täiskasvanute vanuseid enam ei eksisteerigi, on ainult sünniaastad. Kellegi sünniaastat meeles pidada on ju hoopis lihtsam kui ennast iga aasta kõigi uute vanustega harjutada!

Kusagil mõõduka solaariumi ja make-up’i vahel on miimikakortsud küll sügavamaks vajunud, ent kuni elumured päriskortsudega näole uut ilmet ei anna, ei leiagi põhjust enda vananemist tähele panna. Diskoõhtute vähesus läheb töökoormuse, mitte vanuse süüks ja väike pehmus kõhupiirkonnas on rämpstoidust, mitte organismi emaduseks valmistumisest. Ükski kellakeeramine ei tuleta pidevas tegevuses naisterahvale bioloogilist kella meelde. Aega ju on!

Mõni päev tagasi leidis minu ignorantsus vananemise suhtes külma haua. Üks minu parimaid sõbrannasid ja ühtlasi kaas-lastetu küsis, kas ma olen mõelnud, kui vanad me oleme, kui meie lapsed on kümneaastased. Milleks inimesele vaenlasi, kui tal on sõbrad! Arvutasin oma peas nii- ja naapidi ja optimistlikuks väikseimaks võimalikuks vanuseks sain nelikümmend. Ja see oleks ülimalt optimistlik prognoos.

Olles lugenud äärmiselt masendavat artiklit meeste bioloogilisest kellast, kuhu oli vahele pikitud näiteid naiste omast, sain aru, et ükskõik kui muule orienteeritud ma ka olen, vähemalt otsus, kas minust saab üldse kunagi ema või mitte, tuleb lähema paari aasta jooksul ära teha. See oli minu äratus. Ma ei ole enam kuusteist ega kaheksateist ega kakskümmend kaks. Ma liigun ülehelikiirusel kolmekümne suunas. Ma vananen.

Seni on minu elus suurim otsus olnud korteri ostmine. Teoorias tähendab see arvestamist kolmkümmend aastat, praktikas võib see number aga hoopis väiksemaks osutuda ja kui raskeks peaks minema, saab alati ju müüa. Kõikidele lahtistele tagaustele vaatamata oli see minu jaoks väga suur otsus. Tundsin Oma Koju kolides, et nüüd olen täiskasvanu. Kogu ülejäänud elu jaoks oli pangast välja astudes tee sillutatud ja kõik muu pidi iseenesest tulema ja paika loksuma. Ja nüüd äkki pean ma jälle suur inimene olema ja jälle suure otsuse tegema. Kirjutama alla lepingu eluga, millest taganeda ei saa ja mis on eluaegne.

Tänapäeval, mil me oleme harjunud, et kõigeks on aega, on ehmatav jõuda punkti, kus eluliste otsuste tegemiseks tiksub stopper viitsütikuga pommina kõrva ääres. Mulle meeldib ikka veel mõelda romantiliselt, et laps tuleb ise, kui tema jaoks on õige aeg, paraku moodsa tableti- ja plaastri- ja jumal-teab-mille-veel-majandusega on ka see isetulemine seotud otsusega. Otsusega, et nüüd tal lastakse tulla. Kummalisel kombel kõik see, mida ma nooremana olen pidanud loomulikuks asjade käiguks ja ise tulevaks, on tegelikkuses seotud suurte otsustega.

Millalgi töö ja õppimise ja elu vahel olen minagi saanud nii palju vanemaks, et käes on hetk, kui tuleb tunnistada, kusagil pärast võib-olla tuhandendat trenni on läbi saanud aastad, mil suured täiskasvanuotsused on kauge tulevikumuusika. Tuleb välja, et kakskümmend seitse aastat jalajälgi ei olegi enam nii noor. Ühtäkki muutuvad kuud ja päevad tähtsaks ja muretus on kaks valgusaastat seljataga. Järsku ma taipan, mida vanemad inimesed mõtlevad lausega „Aeg läheb nii kiiresti”.