Tänases valikuteküllases maailmas, kus kõike vahetatakse välja vaheldusest, mitte vajadusest, pannakse üha suuremat rõhku kestvusele. Potid-pannid roostevabad, riided sadat moodi kantavad ja kombineeritavad, tehnikal tarkvara uuendatav.

Kas on võimalik, et roostevabadus ja uuendatavus võiks kehtida ka suhetes? Et kunagi pooleli jäänud asjad saab nüüd, hiljem, lõpuni teha, lahtised otsad siduda. Inimene, nagu pooleli olev raamat, lõpuks lõpuni lugeda. Lõpuks naha alla lubada.

Ma ei julge iitsatadagi, et seisan stardijoonel, varvas veidi üle, lootuses varastada. Varastada tagasi seda, mida õigel hetkel ei osanud võtta.

Võib-olla on õige, et ei ole olemas õigeid ega valesid inimesi, on olemas vaid õige või vale ajastus. Võib-olla peakski lihtsalt kellad sünkroniseerima. Ja võib-olla need näitavadki juba ühesugust aega. Aga võib-olla ma lasin oma aja mööda

Täna on kõik liiga keeruline. Otsekohesus on voorus ja nii vooruslik ma ei ole. Püüan ridade vahele peita alatooni, vihjet, kiskuda välja vanu teemasid, aga peidan nii peenelt, et keegi ei saa aru. Nagu mobiiltelefonil saab lõpuks minu julgusel aku tühjaks. Viimasel hetkel haaran sõnasabast kinni, parem on vaikida. Vaikus ei nõua vastutust, põhjendusi. Vaikus ei kohusta. Või kohustab? Kohustab olema üksi, vastutama põhjendamatu eest.

Tahaks endale soetada elu kasutusjuhendi, kus oleks punktide haaval kirjas kõik lubatud ja lubamatud käitumised. Kust leiaks lihtsat, justkui Cosmo testi täites, kõik õiged vastused. Ja saaks teada, kas minu elemendiks on tuli või vesi. See, kes kütab üles või see, kes rahustab maha?

Loon pretsedendi – ma ei tea, mis on mulle hea.