Breathe and reboot.

Inimestel, põhiliselt naistel, eriti mul, on hämmastav võime täielikult oma asjadega ummikusse joosta. Kahe käega signaalil, naeratus näol, vastu puud kimada. Gaasi asemel vajutada pidurit ja piduri asemel gaasi ja siis end absoluutselt täiesti vales suunas hingetuks joosta. Just eile jäin mõtlema, et mida siis teha kui ühel hetkel leiad end kuskilt, kus sa teps mitte olema ei peaks.

Täna hommikul ärgates alustasin ettevaatlikult – kontrollisin, et kindlalt just parema jalaga voodist saaks välja astutud, sest täiendav ebaõnn lisaks iseenda ära kaotamisele tõesti ei ole vajalik. Parem jalg kindlalt maas, läksin kohvi tegema. Remargi korras olgu mainitud, et panin kohvi tõmbama nii kauaks, et pidin peaaegu külmalt seda jooma.

Otsustasin, et hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja, suletud silmadega, ja kui silmad uuesti lahti teen alustan otsast peale. Kõikide asjadega. Nagu eilset päeva polekski olnud. Ega ka üleeilset. Ega üle-üleeilset. Ega ka päeva enne seda. Mida muud saakski teha kui elumere lained peakohal kokku löövad. Katsetame siis kasvõi paar päeva seda lihtsalt olemist, et kui ennast täiesti lõdvaks lasta, siis lained kannavad randa.

See oleks hea. See oleks väga hea.

Elu võiks olla filmilint võimalusega tagasi kerida ja kustutada. Kuigi...kahtlen kas teeksin midagi teisiti. Ja ilmselt ka ummik on tee, aga... Kõige raskem on kaotada aega. Aega olla kohal. Mina ei usu, et kogu elu on tee, mina usun, et inimene peab saama ka kohal olla.

Mõnikord esitab elu nii palju küsimusi, täna on minul elule palju küsimusi. Nägin täna kummitust. Kedagi, keda ma iial varem ei ole kohanud, aga kedagi, kes lõi hingest kinni. Valusalt. Vaevutalutavalt. Uskumatu, et elus tegelikult ei kehti reegel, et lamajat ei lööda. Ja ka võõras valu võib saada sinu valuks...

Sellel toonil on väga, väga raske uuesti silmad sulgeda ja uuesti sügavalt sisse ja välja hingata. Eelmisel korral läks ju veel hullemaks.