Tänapäev – aeg, mil raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks, armastus ei tee õnnelikuks ja isegi rahu ei ole rahulik. Ühiskond on pealtvaatajale väsimatu, inimesed tormavad igas suunas nagu sipelgad, kui sipelgapesa otsa komistada. Telefonid kleepunud kõrvade külge käib kogu aeg tohutu sagimine. Aga kui vajutada PAUS nuppu ja piiluda sagijaid lähemalt, siis näeme, et kõik need sagijad on väsinud. Surmväsinud.

Ilma valgustpeegeldava peitekreemita ei oleks elu Maal enam võimalik, sest keegi ei taha leida enda ega teiste näost magamata öid, keegi ei taha avalikult kanda tumemusti kotte oma silmade all. Psühholoogi juurde on aega raskem saada kui haigekassa raha eest mandleid lõikama.

Inimeste elud on erinevad. Keegi ärkab hommikul poole seitsmest, et õigeks ajaks tööle jõuda, keegi ärkab kell kaheksa ja kukub poolsurnult voodisse otse töölt veidi enne südaööd, keegi magab kella kümneni ja omab mitut hingetõmbepausi päevas, keegi ärkab siis, kui uni on otsas ja tal ei ole kuskile kiiret, ta ei pea kuskile minema. Aga üks on neis kõigis sarnane, nad ei ole rahul. Nad ei ole õnnelikud. Esimese hooga on hea süüdistada seda ühte, mis parasjagu täiuslikust elust puudu jääb. Mis iganes see siis ka ei oleks. Aga siis saab tühimik täidetud ja… rahutus jääb. Kõigil on miskit puudu. See miski, mis paneb põhjuseta naeratama, kui väljas on vihmast pime või talvest külm.

Kas on võimalik, et evolutsiooniga oleme lisaks sabale kaotanud võime tunda rahulolu? Või on kapitalistlik propaganda nii võimas, et raputab lihtsalt aegajalt meid liimist lahti, prioriteedid nihkuvad paigast, lendavad laiali… Võib-olla on lihtsalt koguaeg nii kiire, et ei ole aega enam iseennast koos hoida?