Harry Potter ja Fööniksi ordu.
See on siis päevateema. Üks kinoskäik pika ja asjaliku päeva lõpus. Nimelt vedasid kaks blondiini, mina neist üks, peaaegu ilma abikäteta mööblit neljandale korrusele ja panid selle veel ise kokku ka, käisid tarkade nägudega K-Rautas ja kõndisin mõned sajad kilokalorid mööda poodi maha, et teenindust leida ja siis veel kõrvakliinik (päeva ainus positiivne kokkupuude kaaskodanikega) ja saja-aastane juuksurtädi, kes poja pea täiega persse keeras. Juuksuris saime ühtlasi teada, et peaaegu 4aastase lapse juukseid peaks pesema muna, leiva või majapidamisseebiga ja kindlasti mitte apteegist ostetud kalli, 100% loodusliku, beebishampooniga. Kinos aga õppisime, et mõnedes asjades võib küll ameerikalikumalt läheneda.
Filmi esimesed pool tundi lubasid süveneda. Tean, et mõnda häirib popkorni krõmpsutamine ja kokakoola luristamine, aga minna kui anonüümne rämpsohoolik, sellest iial numbrit pole teinud. No kui, siis väiksest kadedusest, et endal juba otsas, aga teised ikkkka veeeel sahistavad oma pappkarbikestes.
Pandora laeka avas keegi minu seljatagant. Ei näinud, aga kuulsin, et keegi väljus saalist ja siis laekus tagasi. Läks mööda kümmekond minutit ja jälle keegi, minu tagant kuskilt jällegi. Kolmandal korral, kui mingi lehm tümaki, tümaki, tümaki üle saali kõndis ja kõmaki, kõmaki, kõmaki trepist liikus, vaatasin üle õla. Edasi ei olnud vaja enam taha vaadata. Seal käis kuulmise järgi kõvem ja üha tihenev sagimine edasi küll, aga liiklus sai rohelise tule ka minu ees. Pissile. Kokakoolat ostma. Popkorni ostma. Pissile. Suitsetama. Kokakoolat ostma. Pissile. Popkorni ostma. Pissile. Pissile. Popkorni ostma. Kokakoolat ostma. Pissile. Suitsetama.
Kuskil käikude vahel vist kulutati saaliuks ära, kinni see igatahes ei jäänud ja surround sisuliselt kadus, sest eesruumist kostusid kõik hääled ja kaja kinosaali. Samuti paistis valgus ereda rannapäiksena ukseavast sisse. Kuskil poole filmi peal, ma arvan, tõusime püsti ja kõndisime minema. Poolt juttu filmis ei näinud/kuulnud ja absoluutselt ei suutnud süveneda enam.
Ühesõnaga, armsad blogilugejad, loodan, et teie seas ei ole neid, kes on mulle 170 eeku võlgu nägemata filmi eest ja pööran täna usku - palun jumalat, et see oli halb juhus ja me ei ole Lollidemaa.
Filmi esimesed pool tundi lubasid süveneda. Tean, et mõnda häirib popkorni krõmpsutamine ja kokakoola luristamine, aga minna kui anonüümne rämpsohoolik, sellest iial numbrit pole teinud. No kui, siis väiksest kadedusest, et endal juba otsas, aga teised ikkkka veeeel sahistavad oma pappkarbikestes.
Pandora laeka avas keegi minu seljatagant. Ei näinud, aga kuulsin, et keegi väljus saalist ja siis laekus tagasi. Läks mööda kümmekond minutit ja jälle keegi, minu tagant kuskilt jällegi. Kolmandal korral, kui mingi lehm tümaki, tümaki, tümaki üle saali kõndis ja kõmaki, kõmaki, kõmaki trepist liikus, vaatasin üle õla. Edasi ei olnud vaja enam taha vaadata. Seal käis kuulmise järgi kõvem ja üha tihenev sagimine edasi küll, aga liiklus sai rohelise tule ka minu ees. Pissile. Kokakoolat ostma. Popkorni ostma. Pissile. Suitsetama. Kokakoolat ostma. Pissile. Popkorni ostma. Pissile. Pissile. Popkorni ostma. Kokakoolat ostma. Pissile. Suitsetama.
Kuskil käikude vahel vist kulutati saaliuks ära, kinni see igatahes ei jäänud ja surround sisuliselt kadus, sest eesruumist kostusid kõik hääled ja kaja kinosaali. Samuti paistis valgus ereda rannapäiksena ukseavast sisse. Kuskil poole filmi peal, ma arvan, tõusime püsti ja kõndisime minema. Poolt juttu filmis ei näinud/kuulnud ja absoluutselt ei suutnud süveneda enam.
Ühesõnaga, armsad blogilugejad, loodan, et teie seas ei ole neid, kes on mulle 170 eeku võlgu nägemata filmi eest ja pööran täna usku - palun jumalat, et see oli halb juhus ja me ei ole Lollidemaa.
posted by Merlin | 10:33 PM
1 Comments:
Aga me elamegi lollidemaal. See ei olnud viimane kord. Vada ma alles rääkisin toredates pinginaabritest kinos. Loomulikult läksin ma ka peale seda veel kinno. Noh ei olnud enam nii hull, aga väike saal ja seegi puupüsti täis, võttis minu viimse õhu, ja ka kõige vingema nalja juures tuli uni peale....Need inimesed meeldivad mulle ka, kes laekuvad siis kui film on alanud ja peavad ronima kõige tagumisele pingile, noh et terve rida saaks filmi ajal korra püsti tõusta! Tema auks loomulikult.
Postita kommentaar
<< Home