Valikute tegemisest.

Kõik valikud algavad meie endi seest, saan sellest aru. Algavad sellest, millisena ise ennast näeme, algavad sellest, kui kõrgelt ennast hindame, millisena oma elu näeme. Ja on võrdlemisi lihtne öelda kõige ja kõigi kohta, et ei sobi. Põhjendada mõistagi ei oska.

Täna tähistasime sõbranna sünnipäeva. Istusime restoranis ning valjuhäälsed kõrvallauad tõmbasid ikka pilku ja tähelepanu. Leidus vanade vigaste peigmeeste paraadi, leidus nende ärevaid sõpru, kes on põhiliselt ärevad sellepärast, et neid ei tunne, leidus tütarlapsi, kes miinuskraadidele vaatamata olid otsustanud vöö alla seelikut mitte panna. Ümberringi pidevalt toimuvat ostu-müügi tegevust jälgides tahes tahtmata mõtlesin sellele, mis mind kodus ootab ja mis mind kodus oodata võiks. Selgus, et see mis ootab ja see, mis võiks oodata, on tegelikult üks ja seesama.

Restoraniuksed ei ole avatud ööpäevaringselt ja mingil hetkel tuli otsustada – kodu või miski muu? Jalutasime läbi ööklubist. Naised riides nagu litsid, null enesekriitikat kehakaalu ja seelikupikkuse või dekoltee osas, iga mööduv mees möödus liiga lähedalt, et seda tolereerida. Kui naisega peol olev härra oli unustanud oma käe võõrale tagumikule, läks mu sõbrannal lõpuks vihast silme eest mustaks. Millised inimesed!!! Kodutee võtsime jalge alla vähem kui poole tunni möödudes.

Sellistel üritustel õpid hindama seda, mis sul on. Mina igatahes sain aru, et mul on kuu ja tähed ja ma ise olen päike. Ja hea oli tunda, et kõik need peod ei ole enam minu jaoks. Et ei peagi olema. Hea oli avastada, et mul on kõik olemas. Kõik see, millest olen unistanud. Lihtsalt… mõnikord on nii, et hoopis pealispind on nii siiruviiruline, et kullakarva sisu on raske ära tunda.