Kas keegi on tähelepannud, kui erinevad reeglid kehtivad sõpradele ja sõbrannadele? Et näiteks, kui sõbranna teatab 5 minutit peale seda, kui kokku oleksite pidanud saama, et nagu juuresolevalt pildilt näed, ma täna ei jõua, siis sellest pole hullu. Mõnikord tuleb endalgi elu asjadele vahele, aga kui ütleb mõni tuttav kutt keset päeva, et peab õhtuse plaani kahjuks tühistama ja kuskile tulevikku paigutama, on kõik sõbrannad platsis, et milline värrdjas troppp ja et ta polegi sind väärt ja mingu perse! Nagu meesterahvas, kellega oled kolm päeva tuttav, oleks selles süüdi, et sa temasse esimesest pilgust veidi armusid. Nagu tal oleks alates sõnast „tere” kohustus heas ja halvas sind surmani kummardada ja iga päev sinuga kokku saada ja oma elu ooterežiimile panna. Surve uuele meestuttavale on nii suur, et murraks tugevamadki mehepojad.
Absoluutselt välistatud on võimalus, et oled lihtsalt lahe inimene ja et talle meeldikski aegajalt sinuga aega veeta. Ja sinule temaga, kahesuunaline tänav. On kaks varianti – pulmad või perse. Ainult „väga headele” sõbrannadele on lubatud helistada kaks korda aastas ja kokku saada teineteise sünnipäevadel. Ühelegi sõbrale, kelle silmavaade südame kiiremini põksuma paneb, ei ole selline käitumine lubatud. Kelleks ta ennast peab? Mis mõttes te käisite kohvikus ja täna sa ei oska öelda, kas olete kokku kolimas??? Mis mõttes see oli lihtsalt kohvi??? Oletegi mingid nagu sõbrad vää???
Ja iga kord, kui sõber helistab või ise talle helistad, lükkavad sõbrannad ülemiste kaelalülide murdumiseni pead viltu, paratamatusest kibe muie suunurgas ja suhtumine selge – sellest ei tule ju midagi!
Miks peab kõigest midagi tulema? Kas maailmas jagunevad mehed ainult kaheks – nendeks, kellega saab kohe abielluda ja nendeks, kellele ei ole mõtet teregi öelda? Natuke suisa kurb on, et nii meestel kui ka naistel ei ole vastassoost sõpru. Ilmselgelt seetõttu, et omad elukaaslased ja abikaasad saaks närvivapustuse, kui telefonis mingi mittesugulase number vilguks. Varianti, et istume neljakesi kohvikulaua taha – mina, minu kaaslane, minu sõber ja tema kaaslane – ei ole olemas. Totaalselt lubamatu. Nagu kõlas ühes popis seriaalis 40ndates naisterahva suust: „Women are for friendship, men are for fucking”. Suhteliselt kitsas silmavaade.
Niisiis, olles välja vihastanud kõik suhteinimesed, tõmban otsad kokku. Et siis ongi õigus, et elu saab abieluga otsa? Sõpru sul ju suhteinimesena ometi olla ei saa! Vabandust, see lihtsalt „kujuneb aja jooksul” nii.
posted by Merlin | 5:38 PM
3 Comments:
jutt jumala õige! sul ei lasta endal otsustada ja otsustatakse sinu eest ja siis kas kästakse või keelatakse...tegelikult tunned selle õige käitumise ära siiski ikka ise oma sees. Vale käitumise korral saad omad vitsad ise ja ei ole kedagi süüdistada. Kui see käitumine aga õigeks osutub, siis naudid oma õnne ise ja ei ole mitte hea teadmine, et keegi oleks võinud selle ära rikkuda näägutmiste, keelamiste, käskude ja suunamistega. Ka mina tahan tihtipeale karjuda, et laske mul endal otsutada!!!
aga miks meestuttav, kellesse armusid puhtjuhuslikult ;)... ei saa helistada vaid korra aastas, on ikkagi need nunnud ootused, mis tekkisid sul, kui armusid (sina ei tähenda sind... lihtsalt üldistan ja sinna hulka kuulun ka ise). Ja isegi hiljem teevad need ootused haiget, kui näiliselt oled mõistusega nö leppinud, et teist kahest asja ei saanud.
Aga lahe kogemus oleks - olla armunud ja omada teise suhtes mittemingeid ootusi!!!!!!!!!
See oleks tase, mille tahan küll ükspäev järgi proovda. Ei mingeid ootusi ja lootusi, mida ta peaks/võiks tegema, tundma jnjne. Vaid suutlikkus võtta teda kui armast sõbrannat - sellisena nagu ta on ja tunda lihtsssssssssssalt tema puht olemasolemisest rõõmu ja rõõmustada, kui saate kokku ja mitte kurvastada, kui see pole võimalik. Tema olemus ju ei muutu, kui palju on eraldatuse päevi ... Ta on armas ja kallis inimene, kelle olemasolu teeb rõõmu, kuid ta pole vajalik ning temaga seotult pole ootusi....
Icccccccccc ja samas, kui ilmub silmapiirile prints ja ta on minuga, siis mu armsad sõbrannad peavad leppima tõsiasjaga, et nüüd on mul pigem tahe olla printsi embuses, kui nendega aega koos veeta (ehkki nad ju on endiselt toredad ja koosveedetud aeg on alati priiiiiiiiima!)ja üllatus, üllatus - nad mõistavad sind, nokivad sind siirupilise elu pärast, igatsevad isegi veidi ühiste hetkede järgi, KUID ei mingit pahameelt ega ka nö sõbrannalistist väljakukutamist!
Mitte midagi pole parata - meis naistes on programeeritud selle ÜHE JA AINSA leidmine ja ootuste tekkimine temaga seoses ;). Ainult tugevad suudavad selle programmi murda ja olla suhtes, kus pole ootusi ja tingimusi
no mina väidan, et suhe ei pea olema armusuhe. kui armud ja sellest midagi välja ei tule, aga inimene on superlahe, siis sõpradena jätkata oleks ju ok. mina olen leidnud mõned sellised inimesed, kellega on supppperlahe aegajalt kokku saada ja kelle suhtes mul ei ole enam ootusi, aga kõik eeldavad, et kuna tegemist on kunagise Saatusliku Mehega, siis suhtutakse meie läbisaamisse kui minupoolsesse masohhismi. ja just see on minu jaoks absurd.
Postita kommentaar
<< Home