Vaatasin vanu fotosid, lasin piltidel meenutada kõige tõelisemaid, kõige paremaid hetki ja mõtted jooksid armastusele. Sellisele armastusele, mis paneb ennast ületama. Sellisele, mis raputab su läbi, sellisele, mis sind terveks ülejäänud eluks muudab ka siis, kui teine inimene su elust kaob. Usun, et vastab tõele - parem armastada ja kaotada kui üldse mitte armastada.
Sest inimesed, keda oleme armastanud, elavad meie sees edasi. Elavad meie mälestustes, elavad kooskäidud paikades, elavad sarnastes tunnetes. Ja me ise elame nende inimeste südame salasoppides, riiulitesse peidetud fotoalbumites, kirjutuslaua sahtlisse jäänud kaartides, üksteisele ette loetud ridades. Sest nii suured tunded on igavesed. Need muutuvad ajaga pehmemaks, teravad jooned ähmasemaks, aga saadud õppetunnid me võtame kaasa ja seega ei saa iial päriselt kaduda.
Armastus annab meile need ainsad inimesed, keda me päriselt kuulame ja kes meid on päriselt kuulnud. Annab jõu südamelöökidele, annab jõu uutele sammudele, annab uue hingamise. Ilma selleta ei ole me suurt midagi väärt. Nagu ilusate kaantega raamat, mille lehed on tühjad, sest ainult armastus annab meile sisu.