Ma tunnen ennast kohutavalt süüdi, et ma oma blogisse napilt üle korra kuus kirjutada ei suuda, aga ma elan ületamatult igavat elu kõrvaltvaataja jaoks. Ma olen käsitlematu töönarkomaan, olen JÄLLE unustanud, et vahel tuleb öelda EI. No ma lihtsalt ei oska huvitavatele pakkumistele EI öelda… Ja siis ma unustan öösel korralikult magada ja nädalavahetuseks olen nii läbi, et diskolegi ei jõua. Sel laupäeval sundisin ennast korra ööklubist läbi käima, aga suurest hirmust ennast liigselt kurnata läksin täiesti absoluutselt kainena. Ei ole vaja mainida, et viimane kord. Targem on juba kodus oma noorust maha magada.

Huvitav, millal inimesed otsustavad, et vot nüüd kasvasin täis – loe: hakkasin igavaks. Kui mõelda teismelisena tehtud „suurte tegude” peale, siis kõike kannataks ka praegu teha. Ükski lõbus mälestus või lahe seik ei lõppenud vanglas ega pankrotis. Ja kuidas sai siis uusi tutvusi leitud! Uued sõbrad tulid sellise tempoga peale, et vanade nimed kippusid ununema. Nüüd vanema ja eelduslikult targemana on lood hoopis teised. Hea kui kvartalis üks uus teretuttav tekib – see on ka sõbranna sõbranna.

Tahaks, et peod oleks jälle hüpersuperägedad, et iga nurga tagant leiaks uue silmarõõmu ja iga nädalalõpp vajaks tervet järgmist nädalat ahhetamist ja ohhetamist. Seda väärtuste muutumise ja prioriteetide tekkimise juttu ma ei viitsi kuulata. Mis tähendab!!! Millestki vaimustuda on praegu niii raske! Veel raskem on vaimustuda inimestest.

Järeldus - see, et elu õpetab, on halb asi. Väga halb. Armuda ja lasta südamel murduda iga nädal on elu. Igaks juhuks targalt sellistest asjadest hoiduda on kokkuvõttes elutus. Ja kuna just eelmisel nädalal tuli veenduda, et ühel hetkel võid avastada enda surelikkuse, võiks iga elatud hetk minna täie ette. Eku, pane tikud valmis, hakkame elu põletama!