Ma olen alati arvanud, et maakoolidel ja linnakoolidel on suur vahe. Kuristik. Ja olen olnud veendunud, et pigem surm kui maakool. Ja nagu pealinna inimese jaoks on Eestis ainult üks linn, siis minu jaoks on olnud kaks, Tartu ja Tallinn.

Täna sattusin toredate kutsujate kaudu Puhja, kus kohalikus gümnaasiumis valiti aeroobikatüdrukut ja peeti omamoodi aeroobikafestivali. Mina juhendasin ühte osa võistlusest ja olin ka žüriiliikmeks. Aeroobikahuvilisi oli täitsa palju. Muusika oli vali, bass raputas majaseinu ja emotsioonid olid laes.

Minu jaoks oli täiesti võõras vaadata, kuidas kooliõed ja koolivennad võistlust jälgisid - keegi ei nilbitsenud, keegi ei taielnud, keegi ei kommenteerinud. Aplaus iga vooru lõpus oli kõrvulukustav. Oma kooliajast ja võimlemispidudest sellist asja ei mäleta, meil õpetajad viskasid vanemate klasside poisse võimlast välja, et rahu saada.
Seekord Puhjas, juba esimese vooru lõpus olid tüdrukud korralikult ära väsitatud, aga mitte ükski ei löönud käega. Teise vooru alguses oli viimane kui üks jälle reas ja naeratus näol. Teise vooru lõpuks olid tüdrukud peaaegu surnud. Kolmanda vooru alguses jällegi - kõik platsil tagasi. Nii tublid ei ole isegi treenerid oma conventionitel. Näiteks mina isiklikult saan täiendustel istumisrekordi tavaliselt, mis ei takista mind muidugi kodus laipa mängimast ja seletamast, et tee ise kaheksa trenni järjest kaasa :P
Ürituse lõpus valiti välja kolm paremat, aga neid kolme paremusjärjestusse ei pandud. Väga super minu arvates. Jube on vaja koolis kolmandaks jääda. Nüüd oli aga kolm võitjat. Kolmest kaks olid muidugi esimesest hetkest teada, lihtsalt kohe jäid silma. Pean veel ütlema, et esimest korda minu elus ma nägin võistlustel, et esimese kolme sekka tulid kolm paremat. Muudel aeroobikaüritustel me tavaliselt terve kodutee ahhetame ja ohhetame, et mismõtttttes. Ja kui esikolmikusse ongi sattunud kolm enamvähem parimat, siis raudselt žürii on nad absurdsesse paremusjärjestusse pannud.
Mis ma siis tänasest päevast sain. Ma sain teada, et "suurlinnadest" väljas elavad superlahedad inimesed, ma sain viimase väga pika aja positiivseima emotsiooni, sain kellegi jaoks midagi ebamaiselt ägedat olla, sain kolmele hakkajale ja väga ilusale tüdrukule tunnustust pakkuda ja veel endale tänukirja ja lilli. Mida muud on mul elult tahta? Just love and be loved...